„Päevade vaht” („Mood Indigo”. 2013, Prantsusmaa, Brio Films). Režissöör Michel Gondry, stsenaristid Luc Bossi ja Michel Gondry, produtsent Luc Bossi, operaator Christophe Beaucarne, muusika Étienne Charry, osades Audrey Tautou, Romain Duris, Gad Elmaleh, Aïssa Maïga, Omar Sy jt., 125 min.

Mitte paljud režissöörid ei suuda vaatajat jäägitult enda loodud universumisse haarata, eriti düstoopia puhul, kuid Michel Gondry saab sellega prantsuse ühe olulisema sõjajärgse kirjaniku Boris Viani romaani põhjal lavastatud „Päevade vahus” ideaalselt hakkama.

Viis, kuidas Gondry suudab Viani humoorikad ning samas tähendusrikkad sõnamängud, uudissõnad ja sõna-sõnalt võetud metafoorid kinolinale tuua, on lummav, kohati lausa geniaalne. Publik astub Gondry loodud maailma sisse ning ka kõige veidramad elemendid hakkavad tunduma loomulike ja loogilistena, sest režissöör võlub loo jutustamisega läbi detailide.

„Päevade vahu” kohta on kirjutatud, et peategelased Chloe ja Colin on kaks noort inimest, kes teineteist otsivad, leiavad ja armastavad, kuni surm nad lahutab. Lustlikult alanud armastuslugu hakkab tükk tüki haaval lagunema, samamoodi nagu maailm, millesse Vian ja Gondry on noored elama pannud.

Gondry ergutab vaataja kujutlusvõimet ja nii on lihtne tema loodud fantaasiamaailma ära kaduda. Tegu ei ole üle võlli keeratud välmingulise kohaga, vaid loogiliste ja tuttavate elementide edasi arendamisel saadud rikkaliku, elava ning poeetilise paigaga – Gondry äratab Viani loodud maailma ekraanil tõeliselt eredalt ellu.

Eriti südamlikult ja vahvalt mõjub Gondry autentne n-ö vana kooli lähenemisviis: pildis nähtavad veidrused ja trikid ei ole mitte arvuti ega tehnoloogia abil loodud, vaid kasutatud on vanu häid võtteid nagu piksillatsioon ja miniatuurid. Gondry lähenemisele on ette heidetud liigset detailide rõhutamist, kuid just läbi nende kaunite väikeste tähelepanekute ja (üle)eksponeerimiste on nauditav jälgida muidu üsna lihtsa narratiiviga loo arenemist ja liikumist. Ühes taktis rõõmsalt alanud armastusloo kildhaaval lagunemisega muutub ka filmi pildikeel. Algul värvi, tegevust ja elu täis kaadrid muutuvad aina süngemateks, nukramateks ja kujunduselt tagasihoidlikumateks.

See aeglane hääbumine toetab Chloe ja Colini järk-järgulist sisemist ja välimist närtsimist. Veidrus ja huumor, mis alguses lummasid, hakkavad minut minuti järel aina enam võikalt tekitama masendust ja kurbust. Hetkeks, kui kahest noorest inimesest on järel vaid varemed, on ka filmipilt muutunud märkamatult mustvalgeks. Võimust võtavad äng ja rõhumine, mis hiilivad vaatajasse väga aeglaselt ja märkamatult, sest Gondry hoiab endiselt tähelepanu detailidel.

Võib aimata, et raamatust filmiks tõlkides läks ka Gondryl midagi kaduma, kuna vaatajal on üsna raske ennast peategelastega samastada, isegi kui selles düstoopilises maailmas on näha nende ülimalt inimlikud tunded, mõtted, ihad ja nõrkused. Dialoogid kõlavad rabedalt ja hüplikult ning mõned süžeepöörded tekitavad küsimusi. Arvatavasti on see põhjuseks, miks „Päevade vaht” on ka väga palju negatiivset tagasisidet saanud, eriti Viani romaani austajatelt. Ka Gondry varasemate filmide („Roheline vapsik”, „Uneteadus”) põhjal tundub, et üsna kindla käekirja ja katsetusliku lähenemisega režissöör kuulub nende filmitegijate hulka, kelle teoseid kas vihatakse või armastatakse.

„Päevade vaht” seob vaataja mõttes justkui üheks teoseks kokku Gondry enda varasema ja tuntuima teose „Karge meele igavene sära” (2004) ja Terry Gilliami omal ajal kriitikute poolt 1980. aastate parimaks filmiks peetud „Brazili” (1985). See on omamoodi veider, ent samas täiuslik tervik, olles ühtaegu tuttavlik ja uudne. Gondry lähenemine on leidlik, loov, nostalgiline ja võluvalt prantslaslik.

Kiika Katusekino kava siit.