Pandeemilises jõgiromaanis siia ja tänna väntsutatud kultuurisektor pole kultuuriministrite vahetustest mitte kui midagi võitnud. Kultuuministri ametikohast on saanud poolvedel ollus, mis voolab kuhu juhtub.

Sattusin paar päeva tagasi koos mitmete teiste inimestega jälgima uue kultuuriministri esimest Zoomi kohtumist kultuuriinstitutsioonide ja -festivalide juhtidega. Kõik oli väga viisakas, aga oli ka näha, et kogu selle viisakustsirkuse taga oli osalejatel raske varjata oma tüdimust ja nördimust. Väike iroonia siin, väike torge seal ja teisel pool uus minister – diplomaatiline ja viisakas.

Eestil on 10 kuu jooksul juba kolmas kultuuriminister. Tõnis Lukas andis käesoleva aasta jaanuaris teatesaua üle Anneli Otile, kes omakorda ulatas selle hiljuti Tiit Terikule. Järgmiste riigikogu valimisteni on minna pea poolteist aastat, seega ei imestaks (mille üle kaasajal üldse imestada saab?), kui kultuuriministri portfell jõuab veel korra või paar omanikku vahetada. Pandeemilises jõgiromaanis siia ja tänna väntsutatud kultuurisektor pole vahetustest mitte kui midagi võitnud. Ajal, kui tuleb vastu võtta kiireid otsuseid, ehitada paindlikke strateegiaid, lobida valitsuses toetuspakette ja suhelda erinevate liitude, asutuse juhtide ja avalikkusega, on kultuuriministri ametikohast saanud poolvedel ollus, mis voolab kuhu juhtub. Kui Lukas oli teadagi tuntud konservatiiv, kelle südames tuksus rahvuskultuur, siis vähemasti ei olnud tegemist amatööriga, vaid ikkagi inimesega, kel olemas nii kogemus kui elementaarne kokkupuude. Kui isegi spordiajakirjanikud juba värskeimat ministrit peedistavad, siis on asi ikka kreenis (kuigi Terik pole saanud peale mõnede õnnetute intervjuude midagi veel tehagi). Anneli Ott suutis nulltasandi intervjuude ja vaktsineerimishämaga aga lati nii alla lasta, et igasugune adekvaatne ootus tegelikult kuhtubki.

On’s see teadlik kultuuri marginaliseerimine või lihtsalt teadvustamata ükskõiksus, on raske öelda, aga kui Keskerakonna kaks juhtfiguuri on kossuentusiast Jüri Ratas ja Tallinna linnapea Mihhail „taekwondo” Kõlvart, siis mida siin oodatagi. Kui Anneli Ott tagasi astus, jooksis ju korra läbi isegi Aadu Musta nimi – „halloo olevik, kas olete nõus võtma vastu kõne minevikust?”. Ega kultuuriministeerium pole kuidagi erakordses positsioonis, ilma igasuguse valdkondliku ettevalmistuseta ministreid pannakse pukki kogu aeg (vt numbrimaag Martin Helme rahandusministrina, Tõnis Mölder keskkonnaministrina jne). Aga kultuuriinimesed ei ole vait, vaid tõstavad kisa, ja õigusega. Miks pagana päralt peab hakkama jälle nullist seletama, mis asi on kunst, ööelu, kaasaegne teater või kaasamine kui selline? See oleks sama kui oled taburetile kolmanda jala alla kruvinud, pühid laubalt higi ja avastad, et keegi on esimese jala juba uuesti ära murdnud. Me isegi ei räägi siin plokiahela kunstist, liitreaalsusest või haldjareividest, räägime primitiivsetest ootustest.