Taavi tahtis v.tuviiulit ja karvakannelt peenhäälestada, paraku tuli jämepeeretus.
                                                                                                                     Delfi kihelkond, 21. sajandi algus

Just on lõppenud Delfi 20. sünnipäevaks valminud ühekordne kontsertlavastus/aktsioon „Anonüümne igatsus” ja kõnnin hanereas Alexela kontserdimaja garderoobi poole. Minu ees vestlevad Rein Lang ja Jaanus Rahumägi.

Rein: „See möga ei andnud küll mingit kunstilist mõõtu välja.”

Jaanus muigab, võib-olla kostab isegi naeruturtsatus: „Kunstikriitik…. kultuurikriitik.”

Rein jätkab: „Siin oli maksimaalselt 15 minutit materjali, isegi muusika ei päästnud.”

Mõtlen, et kui elu oleks tahtnud teisiti, oleks ka temast saanud hea netikommentaator, inimesel on enesekindlust oma arvamuse osas. Lang vaatab korra taha, kus on kõrvu teritanud anonüümne kultuuriajakirjanik, kelle nägu ei ütle talle midagi, mistõttu saab rahus edasi rääkida.

Kõnnin number 40 bussi peale, kus on teatav läbilõige kõigest sellest, mida just laval on ette kantud. Kaks vintis meest istuvad, ühel on need jalanõud, millel iga varvas eraldi on (ilmselt neil on mingi nimi), tema sõber näitab ette mingeid karate liigutusi. Nende vastas istuv soliidne vene proua vaatab neid pisut üleolevalt. Minust paremal käel istub purupurjus mees, avatult käes 2-liitrine ballooniõlu, buss keerab Paldiski maanteelt Ristiku tänavale ja mees püüab püsti tõusta, aga kukub kivina bussipõrandale selili.

Viie varbaga mees on vaimustuses: „Kas sa nägid, tilkagi ei läinud maha. Kas sa nägid? Ma ei usu, et keegi suudaks sellist kukkumist korrata. Fantastiline”.

Ta aplodeerib ballooniga mehele. Samal hetkel möödub temast keskealine naine ja ütleb „Mida te aplodeerite, ma sain pudeliga vastu pead.”

Vajutan punast risti ja väljun bussist. Päriselu kommentaarium sõidab edasi Pelguranna poole ja kõik, mis sellest salvestub on need read siin.

Valdavalt sellises analoogformaadis see elu käis kuni aastani 1999, mil lükati tööle Delfi portaal ja iga naine, mees, laps ja täiesti võimalik, et mingisugusel veidral kokkusattumusel ka mõni koduloom said hakata üksteisele ja ei kellelegi ütlema ükskõik mida, ükskõik millal. Anonüümselt. Või nagu Delfi ja selle kommentaariumi üks loojatest Allan Martinson mõned päevad tagasi sõnas: „Idealistlik idee rahva kollektiivse mõistuse vallapäästmisest osutus naiivseks. Valla pääses midagi hulga tontlikumat.”

Nii nagu Facebook muutus sõprade-tuttavate ühendamise platvormist globaalseks tondiks (Boratina tuntud Sacha Baron Cohen võrdles hiljuti Facebooki lausa Rooma impeeriumiga ja Mark Zuckerbergi Caesariga, irw) , kus inimesed on lukustatud oma kajakambritesse, on kommentaarium aja jooksul muutunud teatavaks trollikoopa äravoolutoruks. Kõik, kes on kunagi Delfi kommentaariumi avanud, teavad, mis seal ees ootab, enamasti on see trots, viha, ving, aga kohati ka emotsioonipurse, positiivne hüüe või paar kurba sõna. Ja mulle tundub, et paralleelselt poliitikaga on ajas radikaliseerunud ka kommenteerimine, kuigi täpset statistikat selle argumendi toetuseks võtta ei ole. Samas tundub see loogiline, trollikultuuri areng on võtnud oma aja.

Aga tontlik on alati hea alusvooderdus kunstile või siis mögale, kui laenata veel pealtkuuldud kommentaarist. 2015. aastal valmis ju tegelikult kõnealuse Delfi aktsiooni prototüüp NO99 teatris, kus Jaak Prints esitas monotükis „Kodumaa karjed” erinevatest allikatest (poliitikute kõned, lugejakirjad, reportaažid, laulud, loosungid, intervjuud, kuulutused, reklaamid jne) kokkukirjutatud katkeid. „Kodumaa karjete” ühe autoritest – Eero Epneri töö oli ka kõnealuse lavastuse tarbeks mingisugune lootelg kokku kirjutada. Selleks luges ja süstematiseeris ta mitme kuu jooksul tuhandeid kommentaare 20. aasta jooksul kollektiivse teadvuse liustike sulamisel tekkinud ookeanis või kui tsiteerida lavastuses kõlanud kommentaari: „Eestlasi on maailmas nagu tilk kust merre!”

Ühekordse aktsiooni „Anonüümne igatsus” valdavam tekstiosa oli valitud pigem selle samastus- ja üldistuvõime pärast, kus figureerisid kohaliku elu „titaanid” – Andrus Veerpalud, Erki Nooled ja Aljošad. Aga allhoovusena oli seal ka oma stand-up osa, millesarnast esitatakse ka aastast aastasse Tallinn Comedy Galal – mida arvavad eesti naised eesti meestest ja vastupidi, kord on ilm liiga soe, siis jälle liiga külm jne. Aktsiooni lavastaja oli samuti endine NO99 trupi liige Eva Koldits, kes Epneri tekstifiltri koos esitajate (Anu Lamp, Sergo Vares, Vox Populi koor) ja Erki Pärnoja ning Marti Tärni kirjutatud muusikaga kokku heegeldas. Good job Eva!

Aktsiooni lahendamine omalaadse gospel-show’na oli muidugi nutikas käik. Delfi evangeelium ju meediaturule tulles oligi: –„Rõõmustage vennad ja õed, digitaalse oraakli järgijad, te olete vabad – vabad arvama, vabad levitama!” Anu Lambi ja Sergo Varese dramatiseeritud esitus koos kooriga oli hästi välja kukkunud ja kuigi oli mitmeid keel-põses momente, siis näiteks pronksiööga seonduv ksenofoobne tiblade-passaaž tekitas minus vaat et okserefleksi. Võti, mida oleks tahtnud ka Langile aktsiooni lugemiseks anda, peitub ju selle sisu kollektiivsuses. Sõnad, mis tulid näitlejate suust, on ju osa eestlaste ühisest afektiivsest mõttemustrist. „Kõik maha lasta”, „Nii uhke on olla eestlane”, „Vot, 50 aastat tagasi olid tõelised talved”, „Jumal tänatud, et ma Eestist ära läksin, mõttetu koht”, „Soomes sain kohe töö ja lasteaiakoha”, „Jeeeeeeee! Erki. Võimas” jne. Lavastuse meeskond oli lihtsalt sõnumitooja, mitte autor, nad olid nõus end anonüümse isamaa möga eest laval „ohverdama”. Kuigi autorsuse probleemi tõid nad ka ise laval välja, lugedes ette mõned kommentaarid, kus nõuti raha intellektuaalse omandi kasutamise eest. Megairw. Eero Epneri hiljutises Urmo Soonvaldile antud intervjuu kommentaariumis kirjutati koguni järgmist: „See mees täiega plagieerib ja arvab, et kui tema autorit ei tea, siis pole kommentaari autori nõusolekut vaja. Kommentaatorite IP-aadressid saab välja selgitada ja nõusolekut küsida. Kui päris aus olla, siis nii, nagu pildil, näebki minu ettekujutuses välja üks loomevaras.”

Loomevargus, gospel-show, kunstilise mõõduta möga või eestluse alateadvus – küllap oli portaali sünnipäevakink iseeendale ja nendele 1500le inimesele saalis kõike eelnevat. Aga väga värskendav oli vahelduseks tungida lähiajaloo väiksematesse pragudesse läbi afektiivsete fragmentide, ilma, et seda teeks mõni tüütu, end valgustatuks pidav arvamusliider. Ühekordse kogunemisena täitis ta oma eesmärgi küll.

P.S. Ainus, mis tugevalt häirima hakkas oli kogu tekstimassiivi maskuliinsus. Küllap kommentaarium ongi valdavalt meestekeskne, rasvase klaviatuuriga gladiaatorite areen, aga siinkohal olekski võinud sisse tuua rohkem naishäält.