Sõnaga „tühistamiskultuur” lehvitamisest on saanud ülilihtne, aga ootamatult tõhus retooriline õlgmehike, mille abiga saab 1) tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale nihutada, 2) end ohvrina näidata ning 3) uusi toetajaid leida.

„Tühistamiskultuurist” ja „tühistamisest” tavatsetakse Eestis rääkida kas populismile omaselt põgusalt, loosungite tasemel (seda peamiselt konservatiivsetes portaalides) või analüüsides nende nähtuste negatiivseid tulemeid, kusjuures viimasel juhul ei pea kõnelejad olema üldsegi äärmusparempoolsed poliitikud. Kirjutas ju luuletaja Jürgen Roostegi eelmises Müürilehes: „Kellegi lolli nalja pärast tühistamine – ükskõik kui nõme ja loll see nali siis minu arust ei ole – on ka nõme.” Lähtekoht on inimlik ja arusaadav – kes meist ei teeks lolle nalju! Aga vahe pole mitte ainult lollil naljal ja lollil naljal, vaid enamgi veel on vahe lollil naljal ja kurjal teol – seda aga kipuvad teoreetikud liigagi kergelt unustama. Võetakse üle populistide mantra, et „tühistamiskultuur” tühistavat vahvasti just sõnavabadust, aga „tühistamisest” rääkides unustatakse sujuvalt ära inimeste teod. Lõpuks satub seesuguse refräänina korrutamise tõttu kõik ühte patta, ühe loosungi külge, mis viimaks võibki devalveerida igasuguse kriitika inimeste jälkide tegude suhtes – sest ka adekvaatsest kriitikast saab mingisugune kõigiti pahakspandav ja vabadusi piirav „tühistamiskultuur”. Eestis pole muide nähtavasti kombeks „tühistada” isegi ahistajaid ega naisepeksjaid, ainult pedofiilia paistab avalikus arvamuses suuremat ebamugavust tekitavat.

Selge see, et iga reaktsioon igas viimases kui olukorras ei paista kõigile proportsionaalne, ei paista alati mullegi. Aga ma arvan, et tähtis on mitte minna a priori kaasa „tühistatute” PR-retoorikaga, millega nad end automaatselt ohvrirolli sätivad, vaid püüda mõelda, kust lähevad siin minu otsuste piirid ja millised võiksid olla minu pimetähnid. Sest inimlik mõõde on sellegi teema puhul alati sees – mäletatavasti reageerisid paljud meie kohalikudki naljasõbrad sotsiaalmeedias üksmeelselt valuliselt USA koomiku Louis C.K. vastu esitatud ahistamissüüdistustele (rõhutan, et jutt pole siinkohal mingist lihtsast „lollist naljast”) ja nendele järgnenud reaktsioonidele, mis olevat kõik üks suur tühistamiskultuur! Sest Louis C.K. meeldib neile. Nõnda ei proovitud talle isegi mingeid vabandusi leida, vaid otsustati automaatselt, et ta on ühiskonna ja kultuuri (mis lisaks muule on ju ka meeldivalt abstraktsed vastased) ohver, woke-liberaalid ei lase koomikutel rahus elada jne jne. Aga nagu öeldud, see kõik ongi tegelikult inimlik.

Ka sotsioloog Tanel Vallimäe arutles hiljuti Sirbis „tühistamiskultuuri” ohtude üle, tuues välja näiteks selle, kuidas „tühistatavat” ei julgeta toetada ja nõnda võib juhtuda, et „[k]ui karjäär on läbi, siis ei saa väita, et isikule oleks antud võimalus end muuta, kogetust õppida”. Jällegi mängitakse artiklis läbivalt inimlikult mõistetavale hirmule – järgmine võid olla sina! Edasi läheb asi aga huvitavamaks, Vallimäe kirjutab näiteks nn idavedude skandaalist: „Pole üllatav, et peaminister kasutas olukorda kirjeldades sõna „nõiajaht”. On täiesti enesestmõistetav, et kui Reformierakonna toetaja oleks silmitsi samasuguste kahtlustega mis tahes muu erakonna juhtfiguuri puhul, ta mõistaks selle selgelt ja pikemalt kaalumata hukka.”

See on iseäranis huvitav, sest retoorilise võttena on „nõiajaht!” täpselt samakaaluline ning sellisena palju vanem (ja mõneti ka universaalsem, sest pole reserveeritud pea eksklusiivselt ühele maailmavaatele) loosung kui „tühistamiskultuur!”. Ilmselt teab iga PR-ekspert – ja tänapäeval ka kõrgema profiiliga advokaat –, et ongi olukordi, kus on kõige lihtsam asuda end kaitsma ühesõnaliste loosungitega, rõhudes nõnda just inimlikule empaatiale – sest mõlemad sõnad on selles kontekstis mõeldud sugereerima nimelt üksikisiku kaitsetust (ebaõiglase) kiusajate massi suhtes.

Veel üks markantne näiteklaster pärineb siinpuhul otse Putini Venemaalt, mille avalikku kommunikatsiooni „tühistamiskultuuri” kaart kohe pärast sõja algust mugava pesa tegi ning kus see pesitseb tänapäevani, trügides sealt edasi aga ka „lihtsa inimese” retoorikasse ja mõtlemisse. Kirjandusinimesed mäletavad ilmselt hästi Vladimir Putini enda 2022. aasta märtsis antud intervjuud, kus ta võrdleb Venemaad „Harry Potteri” raamatusarja autori J.K. Rowlinguga, keda samaväärselt „tühistatavat”: „Nüüd üritavad nad tühistada kogu meie tuhandeaastast riiki, meie inimesi.” Pole ilmselt tarvis rõhutada, et J.K. Rowling ise selle võrdlusega ei nõustunud. Niisama lihtsalt ja lennukalt saavad aga „tühistamiskultuuri” kaardi nüüd välja võtta ka näiteks vene sportlased, keda suurvõistlustele ei lubata: „Venemaa vormelipiloot Nikita Mazepin, kes jäi Ukraina sõja puhkedes Haasi F1 meeskonnas sõitjakohata, nimetas venelaste rahvusvahelistelt võistlustelt eemaldamist Venemaa vastaseks tühistamiskultuuriks.” Ohvriroll on hea roll juba seepärast, et inimene oma loomult pigem ongi empaatiline – „nõiajaht” ja „tühistamiskultuur” võimaldavad poolehoidu ja kaastunnet tekitada aga juba n-ö ühe klikiga. Küll ei pruugi need olla liialt tõhusad olukorras, kus vastuvõtjal on juba teatav eelhäälestus – näiteks seisukoha kujul, mille kohaselt sõja agressorriigi esindajad ei peakski tohtima rahvusvahelistel suurvõistlustel võistelda või peaministri, kes ise peab ettevõtjatele moraalse kompassina jutlust, enda käed peaksid tingimata täiesti nähtavalt puhtad olema.

Eelviidatud Vallimäe artiklist ilmneb minu meelest veel üks kummaline pimetähn: ta toob küll välja seisukoha, et nn tühistamise korral ei juleta „nn süüaluseid” toetada, aga jätab tähelepanuta tihti realiseeruva „tühistamiskultuuri” kaardi potentsiaali haarata uusi toetajaid. Jah, senised sõbrad-kaasamõtlejad ei pruugi tahta end süüdimõistetud vägivallatseja, rassisti või pedofiiliga enam seostada, aga nendesamade konservatiivsete portaalide või ka igapäevaste perioodiliste väljaannete abiga ilmub tihti uus kamp toetajaid, kes skandeerivad: „Tühistatakse, tühistatakse!” Ega meie konservatiivide ega ka Vene riigi kommunikatsiooniinimesed ju lollid ole – aastatepikkuse nn tühistamiskultuuri, nn woke-liberaalide jt funktsionaalsete õlgmehikeste negatiivsete konnotatsioonide juurutamisega on nad eeltöö juba ära teinud ja nüüd piisabki mitmete (sh ilmajäetud) inimgruppide poolehoiu võitmiseks vaid ühest-kahest sõnast. Lose some, win some, nagu öeldakse. Ei ole nad nii vaesekesed ühti, kes aina asjata, ebaproportsionaalselt või -õiglaselt kõrvale heidetakse, vaid teinekord just väga teadlikud – ja nähtavasti ka osavad – manipulaatorid.