Kelle nägu on automaksu-vastased ja kelle lugu on veel kuulmata?

Üks Rahvusringhäälingu nädalavahetuse poliitikasaade. Teemaks automaks. Keskealine naine, ühe väljaande peatoimetaja, kurdab raadioeetris, kuidas tema elab Nõmme roheluses ja peab samas töötama kesklinnas, kus ta ei julge isegi kõndida, ometi pole ta valmis tööle tulekuks isiklikku autot rongi ja trammi vastu vahetama, sest teate ju küll, kuidas lastega peredes on külmkapp alati tühi, mistap tuleb tööpäeva lõpus ikka mõne supermarketi parklasse keerata. Talle sekundeerib keskealine mees, samuti peatoimetaja, kes on küll eesrindlikult hiljuti pere teisest autost loobunud, aga täielik autovabadus olevat lastega pere jaoks utoopia, sest kuidagi tuleb ju käia Tallinna eri otstes, et lastele kvaliteetset huviharidust pakkuda. Kuulan seda arutelu oma kodus, mis asub 40 kilomeetri kaugusel lähimast tõmbekeskusest, ja mõtlen, kas pealinnas on tõesti huvihariduse pakkumine nii nigel, et selleks peab üks vanematest kindlasti regulaarselt sohvrirolli täitma. Olen siiski suhteliselt kindel, et vähemalt toidu kullerteenus peaks pealinnas üsna hästi toimima. Isegi siia ääremaale jõuavad Selveri toidukotid vajaduse korral kenasti kohale.

Aga okei, liigume edasi, tegelikult on ju need, kes automaksu tõttu enim kannatavad, kusagil mujal. Umbes seal 40 kilomeetri kaugusel keskustest. Just nendest kõneleb ETV saade „Siin me oleme”. Inimestest Saaremaal ja Paides. Sõna saab ettevõtlik pereisa, kelle jaoks „rooli keeramine on igapäevaelu paratamatus”. Taas põhjusel, et tagada neljale alaealisele lapsele hea (huvi)haridus. Elades 34 kilomeetri kaugusel Kuressaarest, on see kahtlemata keerulisem ülesanne kui Tallinnas. Peagi aga selgub, et tubli pereisa üheks oluliseks sissetulekuallikaks on neljaveoliste džiipide rentimine. Lihtsalt seltskondadele meelelahutuseks, näiteks poissmeestepeol. Juhtumisi on just sellise valdkonna esindajast saanud automaksu ootuses maarahva hääl.

Arutelud automaksu ümber on kujunenud isiklike lugude jutustamiseks. Seejuures on jutuvestjateks meedias pea alati need, kellel on auto, ja loomulikult on neil auto omamiseks alati väga hea põhjus. Olgu selleks siis tühi külmkapp või ärimudel, mis baseerub süsiniku õhku paiskamisel niigi ülekuumeneval planeedil. Kui neil seda põhjust ei ole, saavad nad alati osutada suurperedele ja maainimestele kui suurimatele kannatajatele. Mida me ei ole kuulnud, on lood inimestest, kes sõidavadki ainult ühistranspordiga ja on teinud seda juba aastaid. Lood seltskondadest, kes on otsustanud hakata autot jagama. Lood peredest, kes on suutnud edukalt autovabadusele üle minna. Nädalalõpu raadiosaates nimetati kõiki neid inimesi lihtsalt naeruvääristavalt „Telliskivi elanikeks”.

Miskipärast on nii, et meil on lihtne ette kujutada uut tehnoloogiat, mis aitaks meil kliimakriisist pääseda ja senise elukorraldusega rahulikult edasi minna. Sotsiaalne innovatsioon, mille puhul ei muutu mitte tehnoloogia, mida me kasutame, vaid viis, kuidas me oma elu korraldame, kõlab seevastu ilmvõimatuna. Isegi kui räägime nii väikesest elukorralduse muudatusest, nagu seda on poeskäikude parem planeerimine. Aga pea iga suurem (poliitika)muudatus toob kaasa sotsiaalseid innovatsioone. Alkoholiaktsiisi tõus viis eestlased Lätti, kaugtöö levikule aitas kaasa hoopis koroona. Miks ei võiks automaks muuta eestlasi senisest kogukondlikumaks? Kui Paidest käib sadu inimesi Tallinna tööle, siis mis takistab neil koopereerumast? Ilmselt hirm kaaskodanike ees, mille vastu neljarattaline raudkast mugavat kaitset pakub. Olen maal elades ja autoaknast viipavatele naabritele – kellest mõnega ma pole kunagi sõnagi vahetanud – vastu lehvitades tabanud end mõttelt, et auto on justkui turvis, mis pakub inimelu sotsiaalsuse eest pelgupaika. Seepärast usun, et isegi ääremaal võib auto mitteomamine isoleerituse asemel hoopis sotsiaalset sidusust tõsta. Selleks tuleb aga kõigepealt lasta lahti arusaamast, et teistest sõltumine on ebameeldiv või võrdne isiklikus plaanis läbikukkumisega. Individualistlikud hoiakud ongi ju meid üleüldse autokeskse ruumikorralduse juurde toonud. 

Muidugi, paremad ühistranspordi ühendused ja nõudepõhise transpordi arendamine peaksid automaksuga kindlasti kaasas käima, kuid toimivad lahendused ei peitu alati Toompeal ega vallavalitsuses. Need algavad inimestest, kes mõtlevad läbi, kas ja mida nad saaksid autokasutuse vähendamiseks teisiti teha. Mõnikord tuleb esitada endale ka valusaid küsimusi. Näiteks kas lähtuda huviringi valikul lapsele parimast või inimkonnale parimast? Või kas ma olen valmis võhivõõrastega autot jagama? Kusjuures, valusate küsimuste vastused võivad teinekord olla üllatavalt meeldivad.