Juba mõnda aega maksaks me justkui idaeuroopluse maksu, lisatasu, mida peame siin elades segastel asjaoludel tasuma, kui tahame peale tangu ja kartuli veel midagi osta.

Äsja avalikustati Turu-uuringute küsitluse tulemused, mille kohaselt ületas toimetulekuraskustes olevate inimeste hulk maikuuks neljandiku piiri. Peaaegu pool Eesti elanikkonnast tundis mais, kui uuring toimus, majanduslikku ebakindlust. Kui heidame pilgu uudistesaitidele, näeme selgelt, et praeguseks on see ebakindlus veelgi kasvanud. Nii maasika-, õlle- kui ka diislihinnad üha tõusevad. Kontoris viljeleme tragikoomilist tatrahinnahuumorit. Olen jälle kartulit ostma hakanud. Ökoärevuse asemel vajaks sihipärast meditatsiooni hoopis hinnaärevus. 

Samal ajal postitas mu suunamudijast tuttav Vlad oma Instagrami kontole lühikese rant’i. Filter näos, kommenteeris ta vihaselt arusaama, et Eesti (ja Tallinn sealhulgas) on võrreldes Lääne-Euroopaga justkui odav paik, kus elada. „Tallinn is so fucking expensive,” agiteeris ta – ja ma olen täiesti nõus. Mulle on torganud juba mõnda aega silma idaeuroopluse maks, see lisatasu, mida me peame siin elades segastel asjaoludel tasuma, kui tahame peale tangu ja kartuli veel midagi osta. Olgu tegu virsikute (Saksamaa Lidlis 1.69 € kilo, Eestis 2.79 €), Big Maci (ca 3.80 € nii Eestis kui ka Saksamaal) või raamatuga „Harry Potter ja tarkade kivi” (Saksamaal 8.99 €, meil 20.50 €) – Ida-Euroopa, eriti meie e-Eesti hinnad ajavad ikka upakile küll. Nende kosmilisus mõjub eriti markantselt, kui võtta arvesse, et inimesed, kes neid asju müüvad või valmistavad, teenivad tunni töö eest umbes poole vähem kui Lääne-Euroopas (kui võtta aluseks miinimumpalk). Idaeurooplase maksu tasume siiski ära, kuna muud ei jää vist üle. Meie valduses ei ole ju ühtegi poliitilist instrumenti peale vabaturu veelgi vabamaks tegemise, mis võiks siinset elatustaset tõsta.

Aga sellest 27% inimestest, kes olid juba mais toimetulekuraskustes, on saanud juuniks tõenäoliselt kolmandik. Iga kolmas Eesti inimene peab tegema valiku baasvajaduste vahel. Kas võtta kartuli kõrvale midagi rohelist või panna see raha hoopis paaki? Kas parandada hammas ära või osta lapsele suveks trikoo? Me ei tohi õigustada majanduslikku olukorda, mis seab inimesi selliste valikute ette. 

Müürilehe lugejate hulgas on tõenäoliselt nii toimetulekuraskustes inimesi kui ka neid õnnelikke, kes ei tunne otsest survet ega jälgi tatrahinnaindeksit. Need, keda pigistatakse, võiksid veel valjemat häält teha, julgelt muredele ja võimalikele lahendustele osutada. Aga need, kes saavad teha kaardimakseid ilma vaikse paanikata, võivad oma majanduslikku edukust laiali jaotada, jättes muu hulgas tippi igas baaris, kohvikus, restoranis ja klubis, kus käiakse (enamasti saab seda teha ka kaardiga). Ma ise ütleksin, et nii jootraha kui ka palgatõusule eitavalt vastava ülemuse puhul kehtib sama loogika: kui sa ei saa normaalselt maksta, pole sul ärisse asja.

Sanna Kartau, kultuuritoimetaja