Lõhed eri eagruppide maailmavaadete vahel ei ole alati väikesed ning suhted soojad. Harjumus noorematele põlvkondadele etteheiteid teha ulatub juba tuhandete aastate taha.

„Noorus on hukas!” „Tänapäeva noorus…” Nii kõlasid äraleierdatud kommentaarid „toksiliselt Facebooki miiniväljalt” eelmisel nädalal Areenis ilmunud loo kohta, kus zoomer’id avaldasid arvamust sellest, mis on parasjagu lahe ja mis mitte. Muu hulgas selgus, milliseid emotikone ei ole okei kasutada, miks kitsad teksad on nõmedad, kes on noortele eeskujuks, keda nad enam üldse kuulda ega näha ei taha jne. Teine leer, kes ise Z-põlvkonda ei kuulu, noogutas kaasa ja nentis, et nendele noortele usaldaks tuleviku küll, kuid samas jäid nii mõndagi närima küsimused, et miks ikkagi kitsaid teksasid kanda ei tohi ja miks on uncool kasutada emotikoni „:)”. 

Ajal, kui sotsiaalmeedia kommentaariumis levib ninanipsuna fraas „OK, boomer”, mis osutab oma olemuselt vanema põlvkonna ignorantsusele seoses kliimakriisi tõsidusega või nende vastumeelsusele progressiivsetele mõtetele, ei tule ilmselt kellelegi üllatusena, et lõhed eri eagruppide maailmavaadete vahel ei ole alati väikesed ning suhted soojad. Ent kas need on seda kunagi olnudki? Tuleb välja, et komme noortele midagi ette heita ulatub tuhandete aastate taha ning ilmselt kirjasõnast kaugemalegi. Juba 4 sajandit enne Kristust nentis Aristoteles, et „noored arvavad, et nad teavad kõike, ja nad on selles alati üsna kindlad”. Või nagu tõdes jaapani kirjanik ja budistlik munk Yoshida Kenkō 14. sajandil: „Kaasaegsed kombed näivad aina rohkem alla käivat. Ka kõnekeel on muutunud järjekindlalt jämedakoelisemaks.” Ehk siis midagi pole muutunud ja põlvkondadevaheline kraaklemine ongi inimühiskonnale omane. Ühe võimalusena kasutavad uurijad selle kirjeldamiseks nähtust „presentism” – see on protsess, mille käigus me kujundame oma arvamuse, segades tükikesi enda olevikust subjektiivsete mälestustega minevikust. Nii võibki isiklikele kogemustele toetudes jääda mulje, justkui meie enda põlvkonna noored oleksid olnud minevikus näiteks viisakamad ja vähem loodrid (sest ma ise olin viisakas ja tubli).

Seejuures väidab psühholoog John Protzko, et mõtteviisi „noorus on hukas” puhul ongi tegemist meie kultuuri takerdunud harjumusega, mida me põlvkond põlvkonna järel ikka ja jälle kordama kipume. Ehk võiks selle fakti teadvustamine olla kasulik meile kõigile ja ka 20 aasta pärast keskikka jõudvale Z-põlvkonnale, et kunagi tädistumist ja onustumist vältida. Paremal juhul näeme tulevikus üldse põlvkondadepõhiste kontseptsioonide kadumist, sest mõttemustrite seostamine konkreetsete eagruppidega ei sõltugi tihti neile seatud raamidest. Siinkohal võiks aga alustada lihtsast nipist, mida on soovitanud Marju Kõivupuu: „Parim ravim tädistumise vastu on noortega suhtlemine.”