Eesti seadusandjad peavad tegema tänavu olulise otsuse: kas Eestist saab lähitulevikus tuumariik või mitte? Ametis olev valitsus on algusest peale rõhutanud, et nii kaaluka valiku tegemine peab tuginema faktidele. Ainult faktidele rõhumisel kaovad aga silmist demokraatia teised alusväärtused, nagu läbipaistvus ja kaasatus.

Vahetult enne aastavahetust sai valmis ja jõudis avalikkuse ette tuumaenergia töörühma raport, milles sisalduvad arvutused ja hinnangud peaksid aitama valitsusel lõplikku otsust teha. Iseenesest võiks ju valitsusliikmete teadususku igati tervitada. Ühtib see ju Eesti strateegilise eesmärgiga teadmispõhisest riigist. Kuna tegemist on tõepoolest tuumafüüsikaga, siis laskem faktidel ja uuringutel kõneleda ning seejärel saame meie lihtsate poliitikutena teha tõenduspõhise otsuse. Kas see ei kõla mitte mõistliku lähenemisena?

See oleks paraku järjekordne näide teaduspõhise poliitikakujundamise paradoksist, millest kirjutas koroonakriisi aegu Müürilehe veergudel pikemalt Aro Velmet. Lühidalt öeldes on teaduse ja poliitika vahele selge eraldusjoone tõmbamine võimatu, kuid poliitikute jaoks ahvatlev, sest see võimaldab neil vabaneda keerulisest põhjendamise ja veenmise vaevast. Lugege raportit! Kuulakem teadlasi! Nagu nendes dokumentides oleks kirjas puhas tõde. Või nagu kõik teadlased räägiksid avalikkusele kooris ühte ja sama juttu.

Tegelikult on aga võrdlemisi vähe valdkondi, kus teadlaskonna sees valitseb kollektiivne konsensus. Tuumafüüsik või energiamajanduse ekspert võib rääkida aatomielektrijaama rajamise kohta ühte, põhjavee uurija või julgeolekuanalüütik samas risti vastupidist. See on aga poliitiline väärtusotsus, kui suur on kellegi jutu kaal või kellele üldse otsustuslaua taga sõna anda.

Seda enam tasub pöörata tähelepanu asjaolule, et kõnealuse raporti koostajad pole mitte erialateadlased, vaid tuumaenergia töörühm koosneb peaasjalikult eri ministeeriumite ametnikest (tõsi, osa tehtud järeldustest baseerub tellitud alusuuringutel). Kuivõrd tõenduspõhised ja usaldusväärsed on sellise ekspertgrupi arvutused tuumajaama rajamise ajakava, rahalise kulu või geopoliitilise mõju kohta? Ja mis mudelitel säärased arvutused üldse põhinevad, sest raportis analüüsitud 3+ põlvkonna väikeseid moodulreaktoreid läänemaailmas valmis kujul veel ei eksisteeri (sääraseid leidub küll Venemaal ja Hiinas). Lisaks baseerub osa raportist sisendil, mis on saadud ettevõttelt, kellel on otsene äriline huvi, et riik tuumaenergeetikale oma heakskiidu annaks. Säärane kombinatsioon ei kõla just kõige usaldusväärsemalt.

Tuleb jääda lootma, et Eesti tuumadebatti ei kuulutata raporti ilmumise järel lõppenuks, vaid nüüd tõsisem debatt alles algab. Nii kaugeleulatuva mõjuga otsuse tegemiseks peaks toimuma võimalikult lai ühiskondlik arutelu. Rootsis korraldati kunagi tuumajaamade rajamise teemal referendum, nüüdsel ajal on meil kasutada aga teisigi osalusdemokraatia vorme, nagu rahvakogud. Kindlasti tuleks aga vältida olukorda, kus ekspertide soovitused vormuvad kriitikavabalt poliitilisteks otsusteks, sest muidu võiks ju riigijuhtimise lihtsalt Teaduste Akadeemiale delegeerida.