Kaks aastat on EKRE justkui sangpommina Eesti arengut pärssinud. Tulemuseks on paigaltammumine ning mitmes valdkonnas ka taandareng.

Abielureferendum, abordivastaste toetamine, maasikakasvatajate väljasuretamine, välistalentide ees ukse sulgemine, Soome peaministri pilkamine, USA valimissüsteemi diskrediteerimine, perevägivalla kahtlusega ministri ametisse määramine, meediaväljaannete boikoteerimine, iganädalased vabandamised, teise pensionisamba lammutamine, päevapealt võrdse kohtlemise eest seisvate projektide rahastuse katkestamine, metsanduse arengukava juhtkogu laiali saatmine, katse tasalülitada Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni, Eesti e-valimiste süsteemi õõnestamine ning väljendite nagu sodomiit, revolutsiooniline madrus või taha panema populariseerimine avalikkuses – ametist lahkuva valitsuse „töövõitude” nimekiri kisub tõepoolest pikaks.

Seda nimekirja vaadates tundub uskumatu, et kõigest napi kahe aasta jooksul on suudetud niivõrd paljusid ühiskonna liikmeid solvata, nõrgemaid gruppe süstemaatiliselt taga kiusata, avalikus diskussioonis normaliseerida räuskamine ning roppused, külvata süstemaatilisi kahtlusi respekteeritud institutsioonide ja ametite suhtes, asendada pädevad professionaalid kuulekate käpikutega, lõhkuda Eesti edumeelset ja avatud kuvandit läänemaailma silmis ning luua lõhesid sinna, kus neid kunagi varem pole eksisteerinud.

Ma sügavalt loodan, et EKREIKE koalitsioon avas silmad neil, kes eelnevalt lootsid, et valitsusvastutus taltsutab paremäärmuslaste kuraasi. Või kes uskusid, et tõrjutute kaasamine muudab neid leplikumaks. EKRE sisenes Eesti poliitikasse käsi rusikas, esindades neid, kes justkui olid senisest Eesti eduloost välja jäetud. EKRE lahendus polnud neid inimesi taasiseseisvunud Eesti juhtnarratiiviga ühendada, vaid võimul olles Eesti senistele valikutele süstemaatiliselt vastu töötada. Kaks aastat on EKRE justkui sangpommina Eesti arengut pärssinud. Tulemuseks on paigaltammumine, mitmes valdkonnas ka taandareng.

Võrreldes Ungari ja Poolaga pääsesid eestlased flirdist paremradikaalidega veel kerge nahaga: ei toimunud kohtute politiseerimist, ajakirjanduse suukorvistamise katsetega ei tulnud EKRE koalitsioonipartnerid kaasa ning ka abielureferendum suudeti viimasel hetkel tõkestada. Sellest ei tuleks muidugi järeldada, et paremäärmuslased ei kujuta Eesti õigusriigile ohtu, vaid et meil tuleb institutsioone senisest veelgi enam kaitsta. Ja teiseks, need käed rusikas heitunud on endiselt kuskil olemas – uus võimuliit peab neile Eesti tulevikunarratiivis koha leidma.