On tähtsamaid väärtusi kui isiklik võim ja need tähtsamad väärtused avalduvad just praegu. Kui on üldse olukordi, kus ei ole vaja isikliku kasu pärast valitsuskriisi mahhineerida, siis see on see.

Endise peaministri ja tänase riigikogu esimehe Jüri Ratase mahhinatsioonid, mille meieni tõi eilne Eesti Ekspress, ei tohiks ju justkui üllatada kedagi. Mitte ainult seetõttu, mida me Ratasest ja tema kasutuses olevaist kaabudest ja kampsunitest võisime eelnevalt arvata, vaid enamgi veel juba üsna lihtsa inimpsühholoogia pärast. Nimelt on päris loogiline, et suurema (julgeoleku)kriisi aegne valitsus – kui ta just ei käitu (näiteks kriisiga seonduvalt) täiesti ebaõnnestunult – kasvatab jõudsasti reitingut. Meenutagem George W. Bushi toetust 9/11 järel, millele ei ole teadaolevalt ühelgi hilisemal ega varasemal Ameerika presidendil midagi vastu panna.

Aga Kaja Kallasel on praegusel hetkel valitsusjuhina lisaks temast sõltumatule kriisile muidugi konkreetsemaid ja isiklikumaidki tugevusi ning teeneid – näiteks torkab ta välispoliitiliselt lihtsalt väga hästi silma ja sel on erinevaid põhjuseid. Kallase ja tema valitsuse tegevusest mitte ainult „meil siin”, vaid kogu Ukraina sõja kontekstis räägib muide pikalt ka Eero Epner sessamas eilses Ekspressis. Kui mitte muu, siis see konkreetne lugu paneb küll küsima, missugune see sõda pruukinuks välja näha siis, kui „meil siin” otsustaks asju praegu Jüri ja Martin. Kõnekas on siin näiteks – aga kaugelt mitte ainult – kirjakoht: „Kui algatati üleriigiline referendum homoseksuaalide küsimuses, tuli mitmete allikate sõnul välismaa diplomaatide kaudu selgeid sõnumeid, et tipptasemel kohtumised võib ära unustada. Kasu ei toonud ka kliimaküsimuste naeruvääristamine. Uue valitsuse tulek nihutas meid lähemale Lääne-Euroopale”. Ometi tahab Ratas just seda nähtust meil taas valitsusse sokutada.

Ma ei ole nii naiivne, et pidada kuidagi enneolematuks või eksootiliseks poliitilist situatsiooni, kus üks isik või erakond püüab oma valduses olevaid täiesti demokraatlikke vahendeid (olgu või küüniliselt) kasutades valitsuskriisi mahhineerida, et seejärel (taas) ise valitsus moodustada. Võim on poliitikas (ja ka ülejäänud elus ja maailmas) elementaarselt ülioluline eesmärk. Samuti on tõenäoline, et sellised reitingute muutused ja süvenemised toimuvad praegu kõikjal Euroopas, nõnda võib arvata, et seesuguseid (potentsiaalseid) poliitilisi kasulõikamisi kohtab mujalgi. Sellest hoolimata ei arva ma, et see peaks nii olema. See, et poliitika on (justkui) alati olnud väiklane ja räpane, ei tähenda, et me peaksime seda niisugusena aktsepteerima. Ma ei pea ka liiga idealistlikuks öelda, et hoolimata kõigest ei tasu lihtsalt olla tolgus. Et on tähtsamaid väärtusi kui sinu isiklik võim. Ja need tähtsamad väärtused avalduvad just praegu. Sõda on meile – näiteks, aga tegelikult mitte ainult geograafiliselt – väga lähedal. Kui on üldse olukordi, kus ei ole vaja isikliku kasu pärast valitsuskriisi mahhineerida, siis see on see.

Aga muidugi ei ole asi ainult abstraktses võimus (mille pärast poliitikud ju teatavasti alati ja igas olukorras on kembelnud) – Keskerakonnal on praegu vesi ahjus hoopis konkreetsematel ja akuutsematel põhjustel (850 000 eurone võlg, mis on vaja ära maksta kahe kuu jooksul; senise valijabaasi põhjalik lõhenemine, sh valijate üsna tõenäoline EKREle kaotamine jne) ja just selle radikaalse väikluse läbinägemine on praegu eluliselt oluline. Nõnda pruugib ikkagi rõõmustada, et mahhinatsioonid seni veel vilja pole kandnud (ehkki vaevalt kellelgi on suuri illusioone, et sellekohane ind asjaosalistel lähiajal raugeks), ja mitte väheolulisena – kudos Ekspressi ajakirjanikele ja nende allikatele! Muide, paneb ju mõtlema küll – mis oleks siis, kui meil(gi) ei oleks enam vaba ajakirjandust, seda (kahtlaste kavatsustega) poliitikute igavest nuhtlust. Hetkel ei ole see üldse nii abstraktne düstoopia. Päris hõre mõte.