“Mõtle oma peaga” stiilis suhtekorralduse, statistika ja numbrite objektiivsuse simulaakrumis on populistidel, liberaalidel ja energeetikasektoril kerge esitleda oma arvamusi kui “fakte”. Rõhutatakse veel käega katsutavat – kõht, rahakott, töökohad, leibkonna säästud jne, et viia läbi rohepööre, millega ei kaasneks ühtegi sotsiaalmajanduslikku muutust.

Tundub, et lihtsam on kujutada ette langemist kliimakatastroofide spiraali kui muutust rohepöörde ja kliimameetmete debatis. Ohtlike tormide kasv, üleujutused Saksamaal, Antarktika suurused osooniaugud, põud, kliimapõgenikud – need kõik illustreerivad kliimaktivistide pikaajalisi hoiatusi sellest, kuidas lõputu majandusliku kasvu idee on kiirtee ökotsiidini. Samal ajal on eesti meediamaastik ja tänavapilt üleküllastumas Eesti Õliühingu, Viru Keemia Grupi või Eesti Energia „mõtle oma peaga” (või rahakotiga) stiilis hirmupropogandast. 

Hiljuti Ekspressis avaldatud Eesti Energia lobiartiklis vaidleb Sander Udam CO₂ kauplemissüsteemi sisseseadmise ja turuprintsiipide rakendamise poolt, et saavutada süsinikuneutraalne tulevik, kuid selline lahendus on silmitsi vähemalt viie probleemiga. Esiteks, CO₂ heitmete hinnastamine raamistab kliimakriisi kui riket turusüsteemis, kui probleem peitub fundamentaalselt turusüsteemis endas. Teiseks tuleb turu tõhususe rõhutamine jätkusuutlikkuse arvelt. Kolmandaks, hinnastamine stimuleerib optimeerimist, tehnokraatlikke lahendusi ökosotsiaalsetele probleemidele. Neljandaks, hinnastamist käsitletakse kui universaalset lahendust, samas kui kliimakriisist väljumine nõuab kohapõhiseid lahendusi, mis siis, et globaalsel skaalal. Viies, ja ehk kõige olulisem, hinnastamine kui lahendus ei ole suuteline kõnetama praegust poliitilist reaalsust, mida iseloomustab ehk kõige enam ränk sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus.

Jõuame reaalsusest irdunud make põlevkivi great again debatiruumi, kus majanduslikult liberaalsed arvamusliidrid ja protektsionismi kalduvad paremäärmuslased näitavad oma tõelist palet ehk teevad näilise konflikti varjus koostööd. Hea näide meediamajade küünilisest laissez-faire suhtumisest on septembri alguse poole päevalehtede esilehtedel avaldatud 50ndate sotsrealismi stiilis kütuselobi, mis ähvardas perekondasid näljaga. Mõni aasta tagasi lahkunud Mark Fisher oleks kirjeldanud eelmainitut kui head näidet neoliberaalsest turustalinismist, kus igasugune alternatiivne, utoopiline või isegi väärtuspõhine argument haihtub tehnobürokraatlikus  suhtekorralduses, mis teeskleb uudiseid.

Majandusuudiste taandamine PR-taktikalaudadeks ja numbrite mänguks seostub selle suve suure hitiga telemaastikul ehk EMi jalgpallistuudio taktikalauaga, nagu tuletas EFTAl meelde Henrik Kalmet. Jalgpall ja strateegiad, reaalajas modelleeritud kolmedimensioonilised simulatsioonid ja televaataja on visuaalses võlumaailmas. Kujutlusvõime kriisile omaselt on meediakünnist ületanud žargoon rohepöördest olnud üldistuvõimetu ja banaalne maksumaksja rahakoti finantsmatemaatika, resultatiivne sööt õliliidule. Eesmärk on olnud kliimaaktivismist teha naeruvääristatud õlgmehike, mille kaudu turu isereguleerivat toimet presenteerida objektiivse loodusseadusena. Räägitakse vaba energiaturu solkimisest justkui kliimaaktivistid on jooksnud mänguplatsile ja palli ära võtnud, samal ajal kui fossiilkütuste ja energiaettevõtted on ajalooliselt elanud riiklikust subsideerimisest. Poliitikute ja suhtekorralduse lõputu kiimlemine numbrites on kokkuvõttes katse läbi viia rohepööre, millega ei kaasneks ühtegi muutust.

Stefan Peetri, kultuuritoimetaja