Pride algas minu jaoks siis, kui maikuu viimasel pühapäeval esimest korda Janelle Monáe suvebängerit „Lipstick Lover” kuulasin. „I like lipstick on my neck, leave a sticky hickey in a place I won’t forget,” laulab ta enesekindlalt, taustaks reggae mõjutustega popbiit. Puhas. Vaib.

Sellele eelnenud reedel helistas mulle rahvusringhäälingu toimetaja. 59 haritlast olid avaldanud arvamust abieluvõrdsuse vastu ja ettevalmistamisel oli 600 ühiskonnategelase kiri. Minult küsiti, kas ma tean soovitada kedagi, kes võiks jutusaate sohvale abieluvõrdsust kaitsma minna. Toimetaja kirjeldas üllal toonil, et nad soovivad anda mõlemale poolele võimaluse enda vaateid kaitsta. Nad otsisid mõnda tuntumat nägu või nime, kuid kui küsisin, kas nad mõne LGBTQIA+ organisatsiooni esindaja peale pole mõelnud, vastas toimetaja mulle kahtleval toonil, et see poleks ideaalne, kuna nende puhul on tegu selgelt huvigrupiga. 

Ipso facto, nad tahaksid kedagi, kes ei kuulu otseselt huvigruppi. S.t mõnda heterot? Et rääkida samast soost partnerite õigusest abielluda? Ühelt poolt viitaks see justkui sellele, et homo- ja biseksuaalsete inimeste öeldut ei saa usaldada, kuna nad on asjale liiga lähedal, teisalt sellele, et heterotel puuduvad kogu kväärteemaga sügavad emotsionaalsed sidemed. Mõlemad eeldused haisevad karmilt pullikaka järele, aga osalt saan ka aru, kust see tulla võib. Oma lillat suitsu täis mullist kaugemale ja asjale objektiivselt otsa vaadates olen sunnitud nentima, et on võimalik, et enamiku inimeste igapäev ei olegi eri kväärvedelikest läbi vettinud. Siiski usun, et progressiivsetel heterotel leidub peale idealistliku argumentatsiooni isiklikke põhjuseid, mis LGBTQIA+ õiguste eest võitlemise ainuõigeks teevad. Võib-olla oled Jüri Naela fänn, võib-olla mäletad hetke, kui su lesbist sõbranna sulle imeliselt tülgastava meemi saatis, võib-olla kipitab su kõhus tunne, et äkki sa polegi nii hetero, kui oled siiani arvanud, aga sa pole veel valmis sellest rääkima – liitlasena nende lugude jutustamine apelleerib inimlikule tasandile ja võib ärgitada empaatiat neis, kes loogikale sõrad vastu ajaksid. 

Pride jätkus aga sellega, et Anette Mäletjärv AKA Heterokringel jagas kommentaare, mida homofoobid olid Telia temaatiliste postituste alla jätnud. Telia pühendunud sotsiaalmeedia haldurid vastasid neile kannatlike, kuid selgelt sallivust kaitsvate kommentaaridega. Ehkki Telia otsustas brändida end kväärilt ilmselt pigem vikerkaarekapitalistlikest kaalutlustest lähtuvalt, oli nende kindlameelsete vastuste lugemises midagi liigutavat. Ettevõte on oma otsuse teinud ja neid ei häiri otseselt, kui nad selle liigutuse tõttu mõned homofoobsed kliendid kaotavad, kuna (ja lubame siinkohal endile pühade puhul pisukest naiivsust) LGBTQIA+ õiguste eest aastakümneid võidelnud inimeste argumendid… on lihtsalt ilmselgelt tugevamad. 

Pikas perspektiivis võiksimegi näidata isiklikul ja organisatsioonilisel tasandil kindlameelset valmisolekut öelda homofoobidele head aega ja seista ka sõnade, aga pigem rahakottide ja vajaduse korral kehadega LGBTQIA+ inimeste eest. Ma ei pea silmas täielikku sidemete läbilõikamist, vaid lõpuks selle punase joone tõmbamist: kväärinimeste baasõiguste üle väitlemise aeg on läbi. Kui oled valmis normaalse inimese kombel erinevustega hakkama saama, võid uuesti ühendust võtta. Vast tead, kust meid leida: kortermajadest, koolidest ja kontoritest, laatadelt ja Bauhausist, Töötukassast ja lavadelt, linnavalitsustest ja kinolinalt, tänavatelt, restoraniköökidest, ehtepoodidest, advokatuurist, raamatulehekülgedelt, rasedate joogast, politseiprefektuuridest, suitsusaunadest, ERRi stuudiost, puutööringidest ja peaaegu igast laulust, mis meid kummitamast ei lakka. Kui täpsemaid kohti vajad, siis võid proovida Filmimuuseumi, Harju tänavat või Mustika Mängumaad. Head Pride’i!