Ilmselt on nii mõnigi tundnud viimastel nädalatel uudisteportaale sirvides teatavat pitsitust rinnus. Põhjustagu seda siis laiaulatuslikku hinnatõusu kuulutavad majandusuudised, sõjahirmu üles kloppivad teated Ukrainast, mõni Jüri Ratase järjekordne valitsuse peatsele kukkumisele vihjav sõnavõtt või arvukad lood mõne pere üüratust elektriarvest.

Jah, me oleme elanud juba ligi kaks aastat täiesti uue viiruse keskel ja erakordsetes oludes, kuid värskete uudiste valguses tundub tagasivaates ka viimane koroona-aasta harjumuspärane. Me oleme õppinud lõpuks viirusega koos elama. Nüüd tuleb meil õppida toime tulema ka maailmas, kus elekter kujutab endast pooleldi luksuskaupa. Ilma hinnasurveta toimuks rohepööre lihtsalt liiga hilja ja kaugelt liiga suurte kaotustega.

Olete ehk tähele pannud, et meie valitsusjuht on riigikogu kõnepuldist kuulutanud, et me seisame korraga silmitsi kolme kriisiga. Kaja Kallase sõnutsi ähvardab meid tervise-, energia- ja julgeolekukriisi kolmepealine hüdra. Mitte silpigi kliimakriisist ega elurikkuse kriisidest. Need kriisid ei vääri peaministri poliitilist avaldust. Need kriisid ei ohusta keskklassi, kelle mõni poliitik on energiašoki tõttu ühtäkki punasesse raamatusse kandnud. Keskklassi säilimise nimel ollakse valmis kliimakriisile hoopis julgelt hagu juurde andma.

See on ka arusaadav. Valimiskastide juures käib ikkagi keskklass, mitte puud ega putukad. Viimastel polegi hääleõigust. Neile pole tarvidust oma teovõime demonstreerimiseks poliitilisi avaldusi teha. Kliimakriisi esimestel ohvritel lihtsalt puudub igasugune poliitiline agentsus. Kuid see olukord võib peagi muutuda.

Ma soovitan kõigil lugeda äsja eesti keeles ilmunud prantsuse filosoofi Bruno Latouri teost „Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas”, kus selgitatakse, kuidas rohkem kui sajandi jooksul poliitikat iseloomustanud vastasseis parem- ja vasakpoolsuse vahel on asendumas kliimamuutuste tingimustes uue vastasseisuga kahe leeri vahel: nende, kes eitavad probleemi olemasolu, ja nende, kes üritavad kõige kiuste kusagile maanduda. Tõsi, ka Latour tunnistab, et kuigi looduskeskkonna laastamisest on räägitud aastakümneid, kutsuvad vanad vastasseisud senini ühiskonnas esile rohkem afekte. Keskklassi hävitamine käivitab kohese moraalse paanika, liikide väljasuremine pälvib harva enamat kui õlakehituse. Latour kirjeldab aga viise, kuidas ka loodusest võib mõelda kui ühest klassist, kes omab agentsust, millega selle maailma kajakallased ja jürirattad peavad hakkama arvestama: „Nad tegutsevad ja reageerivad – ennekõike keemiliselt, biokeemiliselt, geoloogiliselt – ja oleks naiivne uskuda, et nad jäävad inertseks, ükskõik millist survet neile ka ei avaldata.” Kellegi kallinevad küttearved ei huvita selliseid jõude kohe päris kindlasti.