Mida me teeme, kui räägime kellegi teise eest, peitudes teise soo ja vanuse taha? Kui loome ridu, mis on vildakad, ja topime need suhu kellelegi, kes on tükk maad vähemate privileegidega?

Kultuurkapitali aastapreemiate tseremoonial vaatab videotervitusest vastu piltilusa noore naise AI-kujutis, kes tänab õpetajaid. Varsti ilmub Sirbis võiduessee väidetava 18-aastase Nora Maria Londoni sulest, ent teksti lugedes aimub, et kirjutaja just eriti tihedalt hilisteismelistega kokku ei puutu või vähemalt ei kuula neid empaatiliselt. Teksti tagant piiluvad meesinimese kõrvad. Kommentaariumid ja vestlusaknad löövad kihama.

Möönan, essees on väärt mõtteid. TikTok on tõepoolest tasuta, samal ajal kui iganädalane kultuuri kogemine võib eeldada mõningast kukrukergitamist. London küsib: „Kuidas niimoodi läks, et noor inimene jäeti külma kätte ja pärast on meel must, et kogu põlvkonnal on TikToki pärast tähelepanuhäire?” Kui jätta kõrvale vigane arusaam tähelepanuhäirest, juurdlen vahel üldistades, mida mõtleb vanem põlvkond, kes tulistab kriitikanooli noorte pihta, olles ise nende õpetajad. Äkki on eeskujud viletsad? Või miks ei aruta need vanemad põlvkonnad kollektiivselt tehisaru edasiarendamise peatamise üle? Inimeste kloonimine otsustati ju sinnapaika jätta. Seda, et tehisaru kasutamine koormab keskkonda ning noored mõtlevad ja kirjutavad aina enam sellele toetudes, varjutab aga suur tehnooptimism. Ja süsiniku jalajälg venib kulka gaala AI-videotervitusega laiemakski. 

Ent selles kõiges on midagi nilbet. Essees jääb ette meestekeskne maailm, kus loetletakse oma tähtsaid „esiisasid”, kirjanikuhärrasid ja koolmeistreid. Tammutakse elitaarsetel radadel: eesti kultuuri kontekstis on eriti Nora Maria Londonil õigus ja kohustus „suu täis võtta” just seetõttu, et sada aastat on tema suguvõsa eesti kultuuri hoidnud ja uuendanud. Eesti kultuuri, mille loojad on suuresti ju tegelikult (heas mõttes) kolkakülamaakad. Seega toodab tekst juurde veidrat elitismi, mida pole vaja kellelgi peale nepobeebide.

Miks aga panna tekst kandma sääraseid ideid, rääkimata noorte endiga? Milleks valida tüdruku persoona? Jah, essees on kirjas: „Meil on vabadus ütelda, mõtelda, kirjutada, näidelda ja komponeerida täpselt nõnda, nagu ise tahame.” Aga mida me teeme, kui räägime kellegi teise eest, peitudes teise soo ja vanuse taha? Kui loome ridu, mis on vildakad, ja topime need suhu kellelegi, kes on tükk maad vähemate privileegidega? Kui kasutame kedagi pelgalt materjalina?

Persoonat tarvitatakse kummalistel eesmärkidel, mis tüdrukuid, naisi ega ühtki noort eriti hästi ei teeni. „18aastased ei tea midagi Ibsenist ja käivad teatris ainult siis, kui õpetaja käsib. […] Minu põlvkond on niisugune. Aga mina ei ole. Ja see lause teeb haiget isegi nendele minuvanustele, kes tõesti teatris ei käi ja raamatuid ei loe.” I’m not like other girls! Ma ei ole nagu teised noored, need juhmardid ja matsid, keda kultuuriline harimatus alles piitsutama hakkab.

Hebo Rahman sedastab, et see, kes täpselt kirjutas, ei olegi oluline: „Mind häirib see juba fenomeniks kujunev nähtus – end noore naisena esitleda, aga vana peeru juttu ajada.” Rahman toob Londoni kõrvale Natalja Nekramatnaja ja Elli Soolo, kelle varjus toimetavad samuti tuttavad kulturnikutest mehikesed. Ja ma kirjutan alla, meil ei ole teid vaja, Nekramatnajad ja Soolod ja Londonid.

Muide, seda, et kultuurivaldkonnas seksismi ja ebavõrdsust ei ole, rääkis kunagises loengus värsketele tudengitele (k.a mulle) just Elli Soolo, kes sai vaatamata naisenimele Sirbi laureaadiks. Järeldus? Sooline kategooria on ebaoluline, naisi ei kohelda meestest erinevalt. Naised saaksid rohkem tähelepanu, auhindu ja lõppeks kaanonitesse, kui nad lihtsalt kirjutaksid paremini! Loe: nagu mehed. Sest meid on harjutatud lugema ülekaalukalt meeste tekste, vaatama nende tehtud teatrit ja kunsti. Raamatuaastal näeme ikka samade meeste nimesid, neid ei ole isegi vaja siia kirja panna, vähemalt viis autorit tuleb hoobilt pähe, ei pea pingutamagi. Ja ülistame noore naise teksti siis, kui ta kirjutab nagu vana mees.

Ma küsin: kas naise rolli niiviisi kasutamine pole mitte ekspluateerimine? Eriti kohalikul väljal, kus mainitud naisenimede taga peidavad end meesautorite luukered. Või kus „kirjanikuhärrade” silmad ihaldavad alaealisi noori või käed krabavad naiste kehasid, nõusolekuta. Mis saanuks siis, kui Nora Maria ghostwriter suunanuks energia, mis nendele mängudele kulus, hoopis etendavate kaitsesse, nende vaimsesse ja füüsilisse heaolusse? 

Kui Nora Maria saaks kõneleda, valutaks ta ehk hoopis südant Maa tervise pärast ja räägiks võib-olla ka sellest, kuidas kultuuriringkondades noori naisi koheldakse, patroneeritakse, käperdatakse, peibutatakse, vägistatakse, et hiljem kõik kinni mätsida, end õigustadagi. Mis oleks, kui võitja võtaks oma auhinnaraha ja kingiks selle kehvemas seisus Nora Mariadele, noorte- ja tugikeskustele, Fridays For Future’ile? Et eesti kultuur ei oleks saja aasta pärast meestekeskne vägivallakultuur; et sel kultuuril oleks planeet, kus eksisteerida.

Helena Aadli, kultuuritoimetaja