Nädal aega tagasi šokeerisid liikumise Just Stop Oil aktivistid maailma, kui nad viskasid Vincent van Gogh’ maali „Päevalilled” katteklaasile purgisuppi. Sündmust kajastasid nii maailma kui ka Eesti olulisemad meediaväljaanded, selle kohta kirjutati arvukalt kriitilisi kommentaare, sotsiaalmeedias hakkasid levima vandenõuteooriad, justkui aktsiooni oleksid tellinud õlitöösturid, keskeas härrasmehed nõudsid kohest korra ja õiguse taastamist, keskkonnaaktivistid ise rääkisid peamiselt efektsest Overtoni akna nihutamisest. Viimati sai keskkonnaliikumine nii palju tähelepanu, kui üks 15-aastane koolitüdruk otsustas hakata reedeti koolist puuduma. Kui Gretat süüdistati popitamises, siis „Päevalillede” katteklaasi mäkerdajad said külge mitu kraadi kangema sildi – üldsuse silmis oli tegu vandaalidega. 

Avalikkus on olnud nõutu. Miks seda vaja oli? Kuidas on van Gogh seotud nafta või kliimamuutustega? Kes tuli mõttele, et selline aktsioon võiks keskkonnaaktivistide toetusbaasi suurendada? Miks te peletate kliimateemade juurest eemale inimesi, kes võiksid olla teie liitlased? Miks te ei tee asju, mis aitaksid päriselt fossiilkütuste kasutamist peatada? Miks te ei võiks oma seisukohti viisakalt ja lugupidavalt esitada?

Kummalisel kombel on neid küsimusi hakatud esitama Eesti kliimanoortele, Eestimaa Roheliste liidritele, Eestimaa Rohelise Liikumise ekspertidele, kuigi nemad ei osalenud ei selle akti planeerimises ega ka elluviimises. Asjaolu, et ühe välismaa organisatsiooni kahe aktivisti tegevus on võrdsustatud meedias ühtäkki keskkonnakaitsega per se, näitab arvajate täielikku nüansimeele puudumist või siis tahtlikku soovi lajatada stereotüübiga. Kui üks kunstnik otsustab purki sittuda, siis me ilmselt ei hakka Kunstnike Liidu liikmetelt uurima, ega selline aktsioon ei peleta ometi inimesi kunstisaalidest eemale. Kui Eesti suusatajad kasutavad dopingut, siis me ei hakka sõudjatelt selle kohta selgitusi paluma. Või miks ei ilmu meedias RMK kommentaare Amazonase vihmametsade langetamise kohta? Vastus on lihtne: sõudjad ei vastuta selle eest, mida teevad sportlased mõnel teisel alal, ja RMK majandab metsa Eestis, mitte Brasiilias.

Asjaolu, et ühe välismaa organisatsiooni kahe aktivisti tegevus on võrdsustatud meedias ühtäkki keskkonnakaitsega per se, näitab arvajate täielikku nüansimeele puudumist või siis tahtlikku soovi lajatada stereotüübiga.

Paraku pannakse keskkonnaaktivismi puhul kõik julmalt ühte patta hoolimata sellest, kas tegutsed Londonis või Tartus, tänaval või kontoris. Vahet ei ole, kas tegeled bürokraatliku huvikaitsega, valimispoliitikaga, lood uusi kogukondi, teed lobitööd, korraldad teavituskampaaniaid, võitled kohtus korporatsioonide vastu, töötad välja uusi regulatsioone, koostad raporteid või osaled rahumeelsetel streikidel – avalikkuse silmis oled osa keskkonnaliikumisest ja pead andma aru kõigi osalejate nimel. Kui mõni aktivist otsustab kuskil maakera teises otsas ennast maali külge liimida või vahakuju tordiga kostitada, siis pead olema valmis vastama ajakirjanike küsimustele.

Võib-olla nendesamade ajakirjanike, kes pole vaevunud avaldama ühtegi su pressiteadet, sest kliimalugude kvoot on väljaandes juba täis. Või nende ajakirjanike, kes on saanud suunise teie korraldatud kliimaproteste mitte kajastada, sest mis uudisväärtus on sellel, kui noored juba seitsmekümne esimest korda oma tuleviku hävitamise vastu meelt avaldavad? Nendeltsamadelt ajakirjanikelt, kes lausa janunevad selle järele, et toimuks midagi šokeerivat, mis suudaks uudisväärtuslikkuse seitsmest kriteeriumist vähemalt viis ära katta. Kliimamuutus ise vastab paraku ainult kahele. 

Need ajakirjanikud said supiaktsiooni kaudu oma uudise. Ja nüüd nad küsivad hämmeldunult, miks juhtus nii, et me räägime praegu kliima asemel purgisupist. Äkki seepärast juhtuski, et kogu meie meediamudel on ehitatud üles sellele, et keeruliste ja komplekssete protsesside kirjeldamise asemel võimalikult palju emotsioone üles kloppida. Ja selles mõttes well played, Just Stop Oil. Te ei võitnud sõpru, te ei lahendanud kliimakriisi, aga demonstreerisite, et sõnum ei olegi meedia jaoks oluline. Eriti siis, kui see sõnum on meie kõigi jaoks niivõrd ebameeldiv.