Numbrid ja tegelikkus on pidevas armumise faasis, aga pikaajalise suhteni jõuavad harva. See kehtib ka kultuurivälja ja selle jätkusuutlikkuse kohta.

Kultuuriväljalt saabub regulaarselt teateid, kui paljud inimesed on saanud osa teatud kogemusest, milline on olnud mingisuguse ürituse külastatavus või kui ulatuslik on olnud meediakajastus. Näiteks loeti Eestis 2019. aastal kokku ligi 2 miljonit näitusekülastust, teatris käidi üle 1,2 miljoni korra, lõppenud PÖFF kogus esimest korda üle 100 000 külastuse, festivalist ilmus üleilmselt 6000 artiklit, mille potentsiaalseks auditooriuumiks arvutati 9,1 miljardit inimest. Filme linastub kinodes igal aastal 400 jagu (enamuses välismaised), kodumaiseid uuslavastusi sünnib 200 ringis, avaldatakse tuhandeid uusi raamatuid, muusikafestivale korraldatakse Võrumaa metsadest Läänemaa laidudeni. Kultuuriteaduslikku ja -ajakirjanduslikku sisu ilmub igakuiselt ca 500+ ehk ca 6000+ lehekülge aastas. Omamoodi peadpööritav, eks? Elame tootlikkuse ja kasvukõverate maailmas, mis on olulised mõõdikud nii erinevate toetuste, sponsorite kui rahastuskomisjonide otsuste langetamisel.

Kui avame aga köögiukse, siis pilt tuhmub – need turundusosakondade esitatud arvud ei lähe kokku kultuuriväljal tegutsevate projektide eelarvete, inimeste sissetulekute ega kultuuri väärtustamisega ühiskonnas laiemalt. Numbrid on suured – tähemärkide, lauluviiside ja piltide hulk suurem veel –, kuid see on pigem miraaž hästitoimivast ja iseseisvast kultuuri ökosüsteemist. Eesti kultuur (sh kultuuriajakirjandus) on elus eelkõige tänu riiklikule rahastusele – see on majanduslikult sügavalt kahjumlik tegevus. Ka kõrgharitud avaliku sektori kultuuritöötajate palk jääb alla Eesti keskmisele, tuhanded vabakutselised elavad projektide, stippide ja residentuuride juhuslikust piskust. Tõsta telefonitoru kusagil idufirmas, arendada uut kihlveo platvormi või sõita taksot tagaks iga kell suurema stabiilsuse. Kultuuritöö on a priori õhinapõhistele või idealistlikele „ullikestele”, olles samal ajal kognitiivselt nõudlik, pretensioonikas ja põhiseadusliku idee tasandil rahvuse püsimajäämiseks oluline as fuck.

Ja selle kirjeldatud paradoksi taga on meie haridus- ja väärtusruum laiemalt – mida peetakse eluks vajalikuks ja mida mitte. Mis on hinnalipik sinu panusele tehnokraatlikult meelestatud ühiskonnas. Kui santehnik või tisler võtab pealinnas keskmiselt 20–25 eurot töötunni eest, siis nt keskmise pikkusega artikli eest, mille kirjutamine koos ettevalmistusega võib võtta terve päeva, saab oma ala spetsialist kusagil 40-60 eurot. „Priviligeeritud” kõrgharitud riigipalgalised kasseerivad ca 8 eurot tunnis. Nahh mulle kitarr, kui mu höövel laulab krabisevat viit. Isegi KOIT TOOME saab praegu hakkama vaid tänu säästudele. KOIT TOOME!

Eks igaühel on õigus (mitte tingimata võimalus) teha siin elus valikuid – millega tegeleda, mis eriala valida, mis tegevusi arendada või kelle pilli järgi tantsida. Aga igaüks võiks ka korra maha istuda ja mõelda, millises vaimses ruumis ta tahab elada. Kui talle sobib, et see ruum sisaldab eelkõige globaalse meelelahutus- ning kultuuritööstuse toodangut, siis olgu nii, aga kui me tahame selles ruumis kohata ka kohalikke loojaid ja mõtlejaid, tuleb kohalikku kultuuri vastavalt toetada ka erasektori ja üksikisikute poolt. Löö ise kaasa, toeta, uuri, telli – milleks sul parajasti jaksu on. Muidu võid ühel päeval avastada, et kaubanduskeskuse elamusteatris etendatav Burger Kingi friikate valmistamine on ainuke valik mängukavas.