Pikk ja kurnav võitlus abieluvõrdsuse eest näib viimaks olevat lõpusirgel.

Kuuldavasti võetakse abieluvõrdsuse seadus lähipäevil viimaks tõepoolest vastu. Peaks ju rõõmustama! Ehkki eks ole ka kõnekas, et pea ükski LGBT+ kogukonna liige, kellega olen seda küsimust arutama juhtunud, praegugi päriselt välja hingata ei julge. Nii paistab, et nagu patt oleks nüüd veel nuriseda, küsides näiteks, kas see kõik pidi tõesti nii kohutavalt kaua aega võtma ja sel teel nii paljudele inimestele tarbetuid kannatusi põhjustama, et meiegi siin idaeurooplusest viimaks välja murraksime. Aga eks demokraatia jumalparaku ongi üks aeganõudev protsess ja paremat valitsemisvormi keegi veel leiutanud ei ole.

Muidugi paitas kõrva eile Feministeeriumis ilmunud Hebo Rahmani huvitav intervjuu Leedu Inimõiguste Keskuse juhi Jūratė Juškaitė ning Leedu võrdse kohtlemise voliniku Birutė Sabatauskaitėga, kus Jūratė muu hulgas poetas: „[M]a arvan ka, et Eesti on pisut nagu mullis, kuna inimõiguste olukord on lihtsalt nii palju parem kui Leedus või Lätis.” Ja tõepoolest selgub, et meile nii lähedane riik on praegu meistki mitu sammu maas, sest vastu pole veel suudetud võtta isegi meie õnnetu kooseluseaduse ekvivalenti, aga intervjuust leidis muidugi rabavalt palju sarnast ka meie ühiskonna kõige hiljutisema minevikuga: „Avaliku arvamuste küsitlustega on nagu on. Muidugi on neid erinevaid ja opositsioon on tellinud nii mõned väga küsitava sõnastusega. Näiteks „Kas oled nõus, et parlament peaks vastu võtma tsiviilpartnerluse seaduse, kuigi parasjagu on käimas sõda Ukrainas?”” Kõlab ju üsnagi tuttavalt?

Ma ei tea, kui paljud Eero Epneri viimase Salga-eepose Ekspressist päris lõpuni jõudsid lugeda, aga just seal oli minu meelest üks üsna kõnekas nüanss: „Kui Kaja Kallasele esimest korda öeldi, et partnerid tahavad abieluvõrdsust, olevat ta kohalolnute sõnul tõmbunud lukku. Ta toetas seda isiklikult küll niigi, kuid oli oma erakonna konservatiivsele tiivale mitte väga ammu minevikus lubanud, et kui kooseluseaduse rakendusaktid vastu võetakse, siis abielu mõistet ei puututa. […] Ossinovski sõnul veendi Kallast, et avanenud on ajalooline võimalus ja selle mittekasutamine „pole eriti tark”. Ja kui ajalooliselt suur liberaalne koalitsioon piirdub ainult mingite rakendussätetega, ei anna seda too pool ühiskonnast kunagi andeks.” Natuke nukker, kui see tõesti sedavõrd üle noatera käis, aga vähemasti käis ja nüüd nagu olekski üks pikk ja kurnav võitlus viimaks lõpusirgel. Eks see, kui kergesti oleks see isegi praeguses olukorras võinud ära jääda, näitab muu hulgas sedagi, kui juhuslikest asjadest nii paljusid inimesi – ja lõpuks kogu ühiskonna heaolu – lähedalt puudutavad otsused võivad sõltuda.

Aga loomulikult ei ole see kõik ju kaugeltki juhus! Mõtleme hoopis, kui paljud aktivistid, ametnikud, poliitikud, ajakirjanikud, lihtsalt hoolivad empaatilised inimesed jne jne on selle nimel palju aastaid võidelnud, tööd teinud, vaeva näinud, harinud, kirjutanud, küsitlenud, piketeerinud, tillukesi võite tähistanud, lootust kaotanud, selle tagasi saanud, uuesti võitlusse sukeldunud… See on röögatu töö. Kohe-kohe saab välja hingata!