Meie hulgas on kari inimesi, kelle jaoks kaasneb teistele haiget tegemise, haavamise ja solvamisega võimutunne. Nagu vanas heas koolikiusu diskursuses, meeldib ka neile onudele eriti mõnitada ja alandada endast mis tahes skaalal nõrgemas positsioonis olevaid inimesi.

Aastaid tagasi sattusin sõpradest, tuttavatest ja ka võõramatest isikutest koosnevas seltskonnas mängima veidrat seltskonnamängu „Reaalsuskontroll”. Kes ei tea, siis mängu mõte seisneb selles, et pead jagama enda kaartide hulgast ülejäänud mängijate vahel etteantud omadussõnu või tunnuseid. Oli lihtsamaid ehk positiivseid või neutraalseid tunnuseid, näiteks kes on kõige suurem seltskonnalõvi, hurmur, naljamees, tuulepea vms. Ja siis oli selliseid, millega tuli rohkem pead murda ehk peamiselt kaaluda, kes võiks ühe või teise osutuse peale kõige vähem haavuda. Sest kes ikka tahaks kedagi haavata. Viimased olid umbes sellised, et kes on kõige hallim hiireke, kõige suurem eneseimetleja, kõige kahtlasemate elukommetega jne. Räägin sellest põhjusel, et ühtäkki ilmutas end grupis inimene, kes keeldus neid kaarte välja käimast, s.t küsis (nähtavasti reeglite vastu eksides) lihtsalt uusi. Ehkki kõik ei tahtnud sellega esiti nõustuda (sest reeglitelembuse järgi on ju ka laias laastus kahte tüüpi inimesi), osutus see, mitte ainult minu jaoks, täiesti silmi avavaks. Tõepoolest, miks ma pean inimestele halvasti ütlema? Lihtsalt sellepärast, et mingi loll mäng seda dikteerib? Vastus on muidugi absurdselt lihtne: ei peagi.

Siis on meie hulgas aga kari inimesi, kes piltlikult öeldes korjaksid kirjeldatud mängust välja ainult negatiivsed, haiget tegevad, nõmedad jne omadussõnad ning lajataksid neid, õel irvitus näol, kaasmängijate ette. Me kõik teame neid inimesi, mõne nägu laiutab meie meediapildis liigagi tihti. Need on need, kelle jaoks teistele haiget tegemise, nende haavamise ja solvamisega kaasneb võimutunne. Nagu vanas heas koolikiusu diskursuses, meeldib ka neile onudele eriti mõnitada ja alandada endast mis tahes skaalal nõrgemas positsioonis olevaid inimesi – tugevamast ei käi ju jõud üle. Aga siingi on vaja vaheldust: kaua sa tümitad homosid ja naisi (need hakkavad veel vastugi), teinekord on tore mõnitada hoopis sõjapõgenikke! Teoreetiliselt ja n-ö kaugelt vaadates saame me kõik aru, et need inimesed ise on tühised ja haledad – milleks neile muidu just sellist võimutunnet vaja. Ometi suudavad nad liiga paljudele haiget teha, eriti kui nad on ka reaalselt võimu juures. Selle reaalse poliitilise võimuga justkui legitimeeritaks nendepoolset laialdast kiusamist, trollimist, kaasinimeste verbaalset täisoksendamist jne, liiati nähtub siit ju ka signaal, et empaatiavõimetuse, õeluse ja räuskamisega jõuab selles mängus kaugele.

Kahjuks ei ole selliseid inimesi võimalik muuta ja seda ei taotle mõistagi ka see kommentaar. Aga muuta saab poliitilist kultuuri – ehkki seegi pole lihtne –, nagu tegelikult saab muuta ka „Reaalsuskontrolli” reegleid. Nagu võime keelduda inimestele halvasti ütlemisest, võime keelduda ka patoloogiliste solvajate ja räuskajate jutulevõtmisest. Jagame selle kaardipaki lihtsalt pooleks. Aitame endiselt põgenikke, toetame vähemusi, tunnustame naisi ja las need teised mängivad selle teise poolega omavahel (elu muidugi üha näitab, kuidas just need kõige hullemad mõnitajad ja alandajad ise taluvad kriitikat ja mõistavad nalja kõige kehvemini).

Öelda Müürilehe lugejale, et selliseid inimesi ei tasu järgmistel valimistel valida, oleks muidugi üsna „oma koorile jutlustamine” ehk niigi ju ilmsemast ilmsem. Kuid midagi saame me kõik siiski veel teha. Valimisteni on veel aega, seega tasub jätkuvalt ja korduvalt näiteks neid jõude varem valinud sugulastele meenutada, mida need mehikesed arvavad sõjapõgenikest, mida nad arvavad vähemustest ja lõppeks soo põhjal tervelt poolest inimkonnast. Palju on teha ka väiksematel inimõigusi ja näiteks keskkondagi väärtustavatel erakondadel, kel tasub nüüd keskenduda väiklaste siseheitluste jms asemel meie kõigi heaolule, mis on hea lõppeks ka neile endile. Selleks tuleb tuua enda juurde tagasi vahepeal sügavalt pettunud valijad. Sest ainult ühe tõsiseltvõetava liberaalse maailmavaatega erakonnaga tuleb see valimisvõitlus palju keerulisem.