Ajaaken otsustavaks tegutsemiseks ja jätkusuutliku tuleviku tagamiseks ei ole veel sulgunud, aga see on juhtumas.

Äsja avaldati valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) uusim aruanne „Sünteesiraport: kliimamuutused 2023”, mis peaks olema kohustuslik lugemine igaühele, kes arvab, et ta elab planeedil Maa. Kui elate parasjagu mõnel teisel planeedil, siis pole vaja süveneda. Kõnealune raport ei ole meeldiv lektüür, selles kõlavad tugevad viimsepäevanoodid ja üleskutse energiamahukale prassimisele kohe hädapidurit tõmmata. Psühholoogiliselt on selline lugemine arusaadavalt ebamugav. Püüdes aga näha positiivse küljena kliimamuutuste kokkuvõtte misjonärlikku poolt, tuleb selle järeldusi hüüda kõigi seitsme tuule poole, kuni inimesed hakkavad kuulama. Sellised raportid võiksid tekitada kindlasti rohkem sensatsiooni ja Twitteri trende kui Netflixi uus krimisari, Beyoncé albumi üllatus-drop või mõne mikrokuulsuse uus partner. Aga kliimaraportite puhul puudub see tähesära, see ennastunustav eufooriline kaasaelamine. Testamendid ja nekroloogid ehk nekrožurnalism planeet Maast ei tekita head vaibi ja ajakirjandus ei taha pakkuda riknenud maitsega toodet. Eesti ajakirjandus ei armasta kliimamuutusi, pigem pakutakse lugejale klikitorte, mis koosnevad olmemürast: suhetest, trimmis olemisest ja iluoppidest, Insta postitustest, toidukorvi hinnavõrdlustest ja muust poolargisest. Kui räägitaksegi rohepöördest ja näiteks viimasel ajal ka kortermajade energiasäästlikumaks renoveerimisest, siis pigem ikka sedapidi, et millised on tuhat takistust ja miks ikkagi sein ees on. Hiljuti kirjutas sel teemal Müürilehe veergudel põhjalikumalt Aet Annist. 

Teisalt, kuigi kurjakuulutav, pole viimane raport siiski veel nekroloogi mõõtu. Võimalused on olemas, jätkusuutliku El Dorado poole tuleb liikuda ja ponnistada kõigest väest. Meil ei ole võimalik kõiki kliimamuutustega seotud protsesse tagasi keerata, sest mingid muutused ilmastikus ja ökosüsteemides on juba vääramatud, kuid neid on võimalik kasvuhoonegaaside kiire ja ulatusliku vähendamisega pidurdada. Raporti sõnul on näiteks merevee taseme tõus järgnevatel sajanditel – kui mitte millenniumitel – vältimatu. Maailmamere süvakihid soojenevad ja jääkate sulab kiirenevas tempos. Kuid ambitsioonikaid mitmetasandilisi lahendusi kasutusele võttes on võimalik näiteks veetõusu kiirust ja lage vähendada. Samuti seab üha kõrgem keskmine temperatuur meid silmitsi omaenda kohanemise piiridega. Selleks et mitte jõuda teisele poole kohanematuse murdepunkti, oleks vaja pikaajalist valdkondadeülest planeerimist, mis oleks kaasav, paindlik ja innovaatiline ning millega loodaks kohanemisstrateegiad. Kui me pidurit ei tõmba ja kihutame 1,5-kraadisest soojenemisest kummivilinal edasi, tähendab see muu hulgas näiteks polaar- ja rannikualade ökosüsteemide pöördumatut hävingut. Lisaks sellele armastab kliimakriis varanduslikku diskrimineerimist, kehvema säilenõtkusega vaesemad riigid ja elanikud kannatavad kliimamuutuse negatiivsete tagajärgede tõttu ebaproportsionaalselt rohkem. Raport ütleb, et ajaaken otsustavaks tegutsemiseks ja jätkusuutliku tuleviku tagamiseks ei ole veel sulgunud, aga see on juhtumas. Sein ei ole veel ees, seinas on veel paokil aken, mis tuule käes kinni-lahti paugub.

Nagu ajalugu on näidanud, on kõik võimalik, kui kollektiivselt ühe eesmärgi nimel mobiliseeruda. Me ei külmunudki ilma Vene gaasita surnuks, koroonapandeemia ei toonudki maailmalõppu, kuul käimine muutus kunagi nii igavaks, et see lõpetati, jne. Tihti näib, nagu viimsepäevaudust poleks võimalik väljapääsu leida, kuid on. Me ei tohi leppida ebarealistlikult tagasihoidlike ambitsioonidega ei poliitikas, majanduses ega ka avalikus arutelus. Raporti koostanud teadlased leiavad, et kliimameetmete kasutuselevõtu kiirendamiseks saab nende muutuste negatiivseid tagajärgi leevendada muu hulgas fiskaal-, finants- ja institutsionaalsete reformidega ning kliimameetmete integreerimisega majanduspoliitikaga, mis toetab säästvat tulevikku. Poliitikasoovitusi on siin raportis kuhjaga, kui vaid otsustajad võtaks vaevaks lugeda. Meil on käimas koalitsioonikõnelused ja see raport peaks olema ka seal laual.

Korrates eelnevat: uus kliimatestament ei ole kindlasti veel nekroloog, aga kui me kollektiivselt maovähendusoperatsioonile ei lähe, saabub infarkt ühel päeval niikuinii. Nii palju kui mina tean, on tuimestatult noa all käia märksa meeldivam kui valuga rinnus kokku kukkuda. Filosoof Paul B. Preciado kirjutas 2015. aastal Prantsuse väljaandes Libération oma kolumnis kena lause: „Kui oleksime kulutanud sama palju energiat selle avastamisele, kuidas suhelda puudega, kui oleme pühendanud nafta kaevandamisele ja ümbertöötlemisele, oleksime ehk praegu võimelised valgustama linnu fotosünteesi abiga.”

24. märtsil tutvustab Keskkonnaagentuur, mis on IPCC kontaktasutus Eestis, kõigile huvilistele raporti tulemusi meteoroloogiapäevale pühendatud veebikonverentsil.