Maailma pikim ja suurim poliit-show ehk Ameerika presidendivalimised on selleks korraks jälle läbi. Mis järeldusi lubavad aga tänavune võidujooks ja tulemused teha?

USA presidendivalimiste õhtul selgus varakult, et juba teist korda ei osutunud edukaks ajalooline kandidatuur, mis oleks võinud tuua USA kõrgeimasse ametisse esmakordselt naise. Kamala Harris kaotas Donald Trumpile, kes on tuntud oma naistevaenulike väljaütlemiste, seksuaalse ahistamise süüdistuste ning naiste reproduktiivõiguste piiramise pooldamise tõttu. Selle tuules püüdsid liberaalsed feministid maalida kiiresti pilti olemuslikult seksistlikust, tagurlikust ja tihtilugu lihtsalt lollist Ameerika rahvast, kes ei suutnud justkui iseenesestmõistetavalt õiget otsust langetada. Selline misogüünne narratiiv, mis kujutab naissoost kandidaate valijatele olemuslikult vastumeelsetena ja taandab Harrise kaotuse tema soole, pelgalt ei varjuta tõelisi põhjuseid, miks Demokraatliku Partei korporatiivne agenda ei suutnud valijaid veenda, vaid kahjustab tõsiselt naispoliitikuid üle kogu maailma. Samuti takistab see nii kriitilist eneseanalüüsi liberaalses vasakpoolses leeris kui ka emantsipatoorset potentsiaali, mida me möödunud nädalal sündinud poliitilises olukorras kasutada saaksime.

Kamala Harris kui tumedanahaline naine seisis kahtlemata silmitsi väljakutsetega ühelt poolt poliitilises eliidis tugevalt alaesindatud grupi liikmena, ent teisalt kuuludes gruppi, mis on eliidipoliitika tulemusena kehvemasse positsiooni jäänud. Kuid sedagi arvesse võttes kiputakse jätma kõrvale keskset probleemi: keda Kamala Harris ja tema platvorm tegelikult esindasid? Demokraatliku Partei ladviku üleolev suhtumine avalikkuse muredesse, nagu inflatsioon, elatustaseme langus, immigratsioonisurve, ning lisaks Harrise läbimõtlematu samm nimetada Trumpi ja ta valijaskonda fašistideks maalisid inimeste kujutlusse pildi enesekesksest ja hoolimatust eliidist, kes on ameeriklaste frustratsiooni suhtes kas pime või, veelgi hullem, ükskõikne. See võimaldas parempoolsetel populistidel kujundada valimised võitluseks „meie” ja „nende”, lihtsate Ameerika inimeste ja korrumpeerunud Washingtoni eliidi vahel.

Harrise läbimõtlematu samm nimetada Trumpi ja ta valijaskonda fašistideks maalisid inimeste kujutlusse pildi enesekesksest ja hoolimatust eliidist.

Vaatame põhimõtteliselt 2016. aasta kordussaadet. Võiks arvata, et Demokraatliku Partei peakontoris on viimased kaheksa aastat lakkamatult häirekellad helisenud, aga näib üha selgem, et partei võttis teadlikult kolmandat korda järjest sama riski, surudes esile ebapopulaarse, ebakompetentse ja mitteinspireeriva kandidaadi. Nii loodi viljakas pinnas Trumpi kampaaniale, lubades samas partei eliidil ja võimustruktuuridel muutumatuna püsida. See paljastab tekkinud olukorra puhul ühe häirivaima tõsiasja – Demokraatliku Partei silmakirjaliku lubaduse kaitsta Ameerika demokraatlikke institutsioone, mille suurimaks ohuks olevat Trump. Selgus, et demokraadid on valmis astuma Ameerika demokraatlike institutsioonide kaitseks välja ainult seni, kuni see ei sea ohtu nende enda partei autoritaarseid struktuure. Seda näitlikustavad nii 2016. aasta eelvalimised, mis sõltumata Bernie Sandersi ootamatust edust kinnitasid, et eliit ühelgi teisel kandidaadil peale Hillary Clintoni partei tippu tõusta ei luba, kui ka tänavune, kui eelvalimised sisuliselt sootuks ära jäeti. Olenemata sellest, mida väideti Trumpi ohtlikkuse kohta, kardeti enim ikka enda staatusest ilmajäämist partei hierarhias. Kaotusest rohkem pelgas demokraatide eliit, et eliidivälise kandidaadi võit Trumpi üle aitab tal ka parteis kanda kinnitada ja nende aastakümneid kestnud võimu murendada. Nagu tõestas Trump vabariiklastegi puhul, polnud see mure alusetu. Trumpi ootamatu võit 2016. aasta valimistel võimaldas tal koos liitlastega Vabariikliku Partei täielikult oma isiklike poliitiliste ambitsioonide edendamiseks instrumentaliseerida. Varasem eliit sunniti kas Trumpi järgi joonduma ja talle tingimusteta lojaalsust tõotama või kõrvaldati üleüldse parteist, nagu kinnitas Liz Cheney sisuline väljaheitmine. Hirmus taolise stsenaariumi ees oldi demokraatide peakontoris valmis leppima ka Trumpi tagasivalimisega.

Trumpi kampaania püüdis kujutada Harrise tõusmist presidendikandidaadiks kui „DEI-värbamist” (DEI – diversity, equity, inclusion ehk mitmekesisus, võrdsus, kaasatus) ja Harrisel oli tõsiseid raskusi selle raamistuse ümberlükkamisega. Harrist upitas presidendikandidaadiks ja seega Demokraatliku Partei tippu parteis aastakümneid võimuohje hoidnud eliit ning see pööre toimus sisuliselt mõni tund pärast seda, kui Biden kandidatuurist loobus. Harris valiti partei etteotsa kõigest seetõttu, et ta on tumedanahaline naine, mitte tema kompetentsile toetudes. Feministlikust vaatenurgast tuleb rõhutada, et see pisike ja demokraatliku mandaadita eliit, kes ta tippu „värbas”, koosneb valdavalt meestest, kes on valged, heterod, vanemad ja peaaegu eranditult rikkad. Harris värvati ootusega, et ta esindab nendele kasulikke poliitikaid, taandades ta kõnealuse eliidi, kelle võimu tema näiliselt ajalooline kandidatuur pidi raputama, huvide hääletoruks. Nii hiiliti aga mööda parteisisesest demokraatlikust protsessist, mida partei enda nimigi väärtusena peegeldama peaks. Tegelik mandaat tal kandidaadina puudus, sest 45-miljonilise liikmeskonnaga parteile valiti uus juht suletud uste taga. Sellega astuti üle erakonna baasist, mis on ladvikust kordades mitmekesisem ja kajastab märksa paremini Ameerika valijaskonna mitmekesisust, olles tavainimese muredest tõenäoliselt palju teadlikum ja nende suhtes ka mõistvam. Kõige selle tõttu ongi erakordselt keeruline lükata ümber väidet, et Kamala Harris oli „DEI hire”. 

Harris valiti partei etteotsa kõigest seetõttu, et ta on tumedanahaline naine, mitte tema kompetentsile toetudes.

Pigem oli selle protsessi aluseks sama muster kui DEI-värbamisel korporatiivses ettevõtluses – luues illusiooni liikumisest võrdsemate võimudünaamikate suunas, süvendavad DEI-poliitikad tihtilugu just sedasama soolist ja rassilist võimustruktuuri, mida need peaksid justkui raputama, ning õõnestavad seeläbi tõsiseid võitlusi seksistlike ja rassistlike võimusuhetega.

Kuigi Harrise kandidatuur oli ajalooline, jääb kauemaks kummitama tema ajalooline kaotus. Läbi liberaalse eliidi prillide vaadates oli seksismi tõstmine tema põrumise keskseks põhjuseks igati loogiline. Mõni kommentaator on läinud isegi nii kaugele, et nende sõnul ei suudakski ükski naine Trumpi vastu võita ja naissoost kandidaadi valimine sai demokraatidele juba ette saatuslikuks. See näitlikustab ilmekalt, miks Harrise kaotuse taandamine tema soole on naiste poliitilisele emantsipatsioonile äärmiselt ohtlik. 

Kui kujutame Harrise kaotust üksnes valijate järjekordse seljakeeramisena naissoost kandidaadile, eelistades seejuures avalikult naistevaenulikku ja viha õhutavat meeskandidaati, aitame ise korporatiivsel eliidil õõnestada päris võitlusi rassiliste ja sooliste võimustruktuuridega; kui me ei suuda asetada Harrise ja ka Clintoni kandidatuuri ning kaotuse sooliste aspektide analüüsi asjakohasesse konteksti. Kuigi mõlemad esindasid Washingtoni võimueliidis naistena vähemust, tõstis nad pukki eeskätt siiski valge meessoost eliit, et jätkuksid neile kasulikud poliitikad.

Liberaalid eelistavad ootuspäraselt identiteedipoliitikaga tegelemist ja oma kaotustele lihtsate selgituste otsimist, selle asemel et keskenduda valusale eneseanalüüsile.

Ei ole üllatav, et liberaalid eelistavad ootuspäraselt identiteedipoliitikaga tegelemist ja oma kaotustele lihtsate selgituste otsimist, selle asemel et keskenduda valusale eneseanalüüsile. On oluline rõhutada, et narratiiv olemuslikult misogüünsest valijaskonnast ei ole lahenduste leidmisel ainult ebaproduktiivne, vaid viib viimaks ka naiste poliitilise potentsiaali räige alavääristamiseni. Iga kord, kui taandame Harrise kaotuse tema soole ja olemuslikult seksistlikule valijaskonnale, minetame võimaluse läheneda kriitiliselt meestekesksetele võimustruktuuridele. Samuti lükkame sellega vastutuse läbikukkumise eest vaid ühele tumedanahalisele naisele, kes järgis paljuski lihtsalt sellesama eliidi suuniseid. Kui edendame narratiivi, et Harrise kandidatuurile sai saatuslikuks ta sugu, kärbime väga pikaks ajaks naispoliitikute poliitilist potentsiaali. Kui taastoodame arusaama, et naissoost kandidaadid on määratud juba ette seksistlikele meestele alistuma, eitame naispoliitikute tohutut potentsiaali ja õõnestame usku nende võimetesse.

Kui läheneme aga sündinud poliitilisele olukorrale tasakaalukuse, eneserefleksiooni ja -kriitilisusega ning mõtestame seda eeskätt laiapõhjalise rahulolematuse väljendusena Ameerikat ja läänemaailma kümnendeid valitsenud eliidi suhtes, avaneb siin tohutu emantsipatoorne potentsiaal. Kui suudame nihutada vastutuse selle ajaloolise kaotuse eest Demokraatlikku Parteid ja globaalset liberalismi esindavale korruptiivsele eliidile, avaneb meil tõeline võimalus raputada neidsamu võimustruktuure, mis on meid siia toonud. Selle asemel et näha naisi poliitikas seksistliku ühis- ja valijaskonna paratamatute ohvritena, on praegu olulisem kui kunagi varem tõsta esile naiste poliitilist võimekust ja agentsust. Peaksime mõtlema naistest poliitikas kui millestki, mis suudab meeste domineeritud ja avalikkuse silmis läbi kukkunud eliidipoliitikale tõsist alternatiivi pakkuda. 

Harris ei kaotanud, sest ta oli naine.

Harris ei kaotanud, sest ta oli naine. Ta kaotas, sest ta suutis esindada veenvalt üksnes ühe meestest koosneva eliitgrupi huve. See kaotus on nimetatud eliidi jaoks kindlasti pisut kibe, aga selle eest maksavad tegelikult naised, kes on sunnitud riskima oma eluga riigis, kus on kadumas ligipääs turvalisele abordile, kus oma pere toitmine on üha raskem ja kus turvalisust ohustab kasvav kuritegelikkus. Demokraatliku Partei ladvik võttis selle riski teadlikult ja kaotas.

Jens Jaanimägi on hariduselt politoloog, loomult aktivist ja veendumustelt vasakpoolne. Ta on The New School for Social Researchi poliitikateooria magistrant.