Sattusin hiljuti taas kirjandusžüriisse. Kuna olen säärastes osalenud ka varem, tahaksingi rääkida sellest nähtusest üldisemalt.

Lihtne see just ei ole – siinmail on isegi tavaks öelda, et žüriitöö on issanda karistus pattude eest. Demokraatia ongi alati raske, lausa peab olema – mis viga oleks enda lemmikraamatud ritta seada ja öelda, et need on paremad kui kõik teised. Teistel on omad lemmikud, mis ei pruugi sinu omadega kohe üldse kattuda. Nii tuleb lõpuks kokku leppida, otsuseid vastu võtta, kompromisse teha, vaagida ja kaaluda ja arvestada. Üks aasta tehti ühe auhinna puhul natuke teisiti ja ehkki möönan, et mõnikord tasubki katsetada teistsuguseid lahendusi, leian isiklikult, et n-ö traditsiooniline protseduur on lõpuks ikkagi kõige õigem ja õiglasem (teisisõnu demokraatlikum), olgu või kõige raskem.

Nagu iga töö puhul, nii on ka žüriitöös raskeid osi muidugi mitu. Esiteks tohutud tekstimassiivid, mis tuleb läbi töötada, aga ka seesama kaalumise ja arvestamise pool võib minna teinekord väga kirglikuks, kuid kummalisim neist tuleb kõige lõpus. Siis, kui töö on justkui tehtud ja tulemused saavad avalikuks. See tähendab nn reageerimisetappi. Reageerib üldiselt „kirjarahvas”, aga muidugi ka asjaosalised autorid ja kirjastused ning mõne žanri eestkõnelejad, rääkimata tuttavamatest isikutest, kes pöörduvad otse ja uurivad näiteks, et kuidas siis nii. Kokkuvõttes on vastus ju alati üks: demokraatia!

N-ö võitjate (nominentide, laureaatide) pärast ei ole seejuures kunagi kahju, ka siis mitte, kui konkreetne teos iseenda lemmikute hulka ei kuulu, sest üheskoos, demokraatlikult on nõnda otsustatud. Küllap on aga igal žüriiliikmel ikka mõni selline, mille väljajäämisest on eriliselt kahju. Pärast loedki sotsiaalmeediast või kuuled kuluaaridest, kuidas autorid kurvastasid või pahandasid – see on muidugi paratamatu ja kõigile meele järele olla pole võimalik ega ammugi ka vajalik. Mõned on aga ikka eriti hingel – kuidas ma siis ei suutnud nende eest piisavalt seista. Ikka seisid, aga peale jäi demokraatia ja siin pole enam midagi halada!

Ometi ei saa ma nõustuda sellega, mida tavatsetakse tihti lohutuseks sõnada: valik on ju täiesti juhuslik, kõik on alati subjektiivne jne. On mõistetav, miks seda on teatud olukordades inimlikult otstarbekas öelda ja mõelda, aga selle üldkehtiva tõena kuulutamine devalveerib tegelikult iga auhinda (kui see samas ongi ütleja eesmärk, on kõik muidugi n-ö õige). Tõsi on küll see, et täiesti objektiivne ei saa ükski inimteguriga kooslus olla, lõppeks mõjutab meie otsustamisprotsessi (ka grupis) müriaad asjaolusid – kusjuures see, millised täpselt, võib aastati varieeruda. Teisalt on juhuslikkust ja subjektiivsust minimeerima kutsutud just seesama demokraatlik aspekt – see, et žüriis on mitu liiget, kes peavad küll olema valdkonnaga hästi kursis, aga on ometi oma spetsiifilisemalt taustalt erinevad. Nõnda ei saa ju kuidagi öelda, et kõik, kes mis tahes auhinna n-ö short list’ist välja jäid või viimaks auhinda koju ei vii, oleksid kehvad. Võib-olla ilmub meil lihtsalt nii palju häid raamatuid, et kõiki neist auhinnata ei ole võimalik? See on ju hea uudis!