Ilmselt olin viimane eestlane, kes käis Anna Hintsi dokumentaalfilmi „Savvusanna sõsarad” vaatamas. Kui mitte, siis soovitan neil, kes pole miskipärast veel kinno jõudnud, kindlasti sammud sinna seada. Ma ei hakka siin filmi arvustama, sest seda on nii Müürilehes kui ka teiste väljaannete veergudel juba küllalt tehtud, vaid tahan jagada tunnet, millega mina, keskeale lähenev heteromees, kinosaalist väljusin. Ütleme keerutamata: ma tundsin kadedust. Kadedust nende naiste ees, kes olid valmis olema kaamera ees nii vaimselt kui ka füüsiliselt haavatavad. Kadedust, et sellest haavatavusest sündis midagi universaalselt väestavat. Kuid kõige rohkem kadedust selle pärast, et Hintsi loodud haavatavuse ruum tundub mulle heteromehena niivõrd kättesaamatu.

„Savvusanna sõsarates” kuuleme ebameeldivaid lugusid vägistamisest, koduvägivallast, abortidest, kehahäbistamisest. Lugusid, mis on saatnud naisi aastasadu, kuid mida on jagatud omavahel tõenäoliselt ainult väga kitsas ringis. Alles viimase kümne aasta jooksul on neist saanud avaliku arutelu objekt. #MeToo liikumine andis naistele hääle, aga see on andnud kaasa ka sõnad, narratiivid, teatava viisi nende kogemuste mõtestamiseks, nagu kõnelemine endast kui ellujääjast, mitte ohvrist. Loomulikult eeldas säärane vaikusemüüri lõhkumine soodsat ja vastuvõtlikku pinnast, mida feministlik liikumine oli juba aastakümneid ette valmistanud. Sellest pinnasest tärkas ka Anna Hintsi dokumentaalfilm. Ma kahtlen, kas näiteks 15 aastat tagasi oleksid naised olnud valmis sääraseid kogemusi kinopublikuga jagama.

Kas samasuguse filmi oleks saanud vändata ka meestest? Minu kõhutunne ütleb, et viljakat pinnast selle jaoks ei ole. Meil ei ole veel sõnu, et rääkida sellest, kuidas õppisime vanematelt ja sõpradelt saadud märkuste põhjal tegema oma südame kiviks, et mitte olla eit. Meie sõnavara seksuaalsusest pärineb heal juhul pornofilmidest (mille kaja võis kuulda ka Hintsi dokumentaalis), sest mehed ju ei jää ootamatult rasedaks – milleks neile seksuaalkasvatus? Meil napib ka toimivaid narratiive isadusest, sest paljude elus pole isa kunagi olnudki. Või isegi kui on, siis tihti lakku täis figuurina, kes oleks juhatuse andmise asemel seda hädasti ise vajanud.

Meestel ei ole veel sõnu, et rääkida sellest, kuidas õppisime vanematelt ja sõpradelt saadud märkuste põhjal tegema oma südame kiviks, et mitte olla eit.

Tõsi, nende jagatud kogemuste najale saaks hakata ühist keelt looma, mis võiks olla sama väestav, kui olid saunalaval räägitud naiste lood. Paraku on mehed valinud teise tee. Pigem kogunevad traumakogemustega mehed YouTube’is, Redditis, 4chanis ja Discordis. Nende jutt võib alata seal sarnaselt Hintsi filmiga katkisest kehakuvandist, kuid väga kiiresti tehakse virtuaalses leiliruumis selgeks, et probleemi tuum on naised, eriti feministid, kes on aastasadu õlitatult toiminud seksuaalse turu meeste jaoks täielikult ära rikkunud. 

Võiks ju väita, et nn manosphere’is levitatavad narratiivid on populaarsed lihtsalt põhjusel, et need on käepärast. Ühel päeval võid vaadata Jordan Petersoni videot ning järgmisel rääkida naistest kui femoididest ja hakata veendunult vägistamist õigustama. Kõigest hiirekliki kaugusel on nii sõnavara kui ka selgitused ning süüdlastelegi on selgelt näpuga osutatud. Aga mis kõige olulisem, raske traumatöö asemel saab suunata kõik need segased tunded ja valusad kogemused, mis on mehi üldse selliste otsinguteni viinud, lihtsalt ühe inimgrupi vihkamisse. 

Alternatiivset ruumi traumaatilise pagasiga toimetulekuks, mille mehed oleksid ise loonud, õigupoolest polegi. See on ka põhjus, miks niigi majapidamistöödest kurnatud naised peavad täitma kodus tihtilugu ka psühholoogi rolli. Mehed lihtsalt ei oska üksteisele oma arme näidata. Palsamit ei paku ka kunst, mis sest, et pidevalt kurdetakse, et valge heteromees kunsti-, kino- ja teatrisaalides laiutab. Ilmselt laiutabki, aga räägib mehena millestki muust, püüdmata sõnastada seda, mis on peidus kuskil sügaval maskide, pooside, vaikimise, vägivalla, alkoholi, homofoobia, edukultuse ja seksismi taga. Mina arvan, et seal on peidus vajadus läheduse järele. See on miski, mis on naistele osalt ka tänu jagatud traumakogemusele järjest kättesaadavam, kuid mille poole mehed pole õieti veel teelegi asunud. Ja see tekitabki kadedust.