Vaevalt on kired jõudnud lahtuda tselluloositehase ümber, kui juba on Tartus leitud uus ehitis, mille vastu protestida.

Iroonilisel kombel need, kes tselluloositehase vastast võitlust kõige häälekamalt eest vedasid – Tartu kultuuriavalikkus –, peavad nüüd kaitsma plaani ehitada Tartu kesklinna parki moodne kultuurikeskus (SÜKU), mis oleks uueks koduks nii Tartu linnaraamatukogule kui ka kunstimuuseumile. Kultuuritegelased on juba saatnud Riigikogule 505 allkirjaga toetuskirja SÜKU rajamiseks, mille peale ärkasid ühismeedias tuhanded inimesed, kelle jaoks kultuuri arendamine pargi arvelt ei tule kõne alla.

Käima on läinud diskussioon, kus SÜKU vastaseid süüdistatakse faktidega manipuleerimises, vandenõuteooriate levitamises või liiga hilja oma seisukohtadega välja tulemises. Küsitakse, milline on nende inimeste varasem panus kesklinna pargi elavdamiseks ja heidetakse ette, et kui me praegu ühiselt projektile toetust ei näita, siis võib Tartu unistuse SÜKUst taas mitmeks kümnendiks maha matta. Pärast tselluloosisaagat tunduvad sellised etteheited kohatud. Emajõe kaitseks toetuse avaldamiseks ei olnud ju tarvis ette näidata varasemat tegevust jõe veeseisundi parandamiseks. Samuti ei maksa eeldada, et inimesed on kursis rohkem kui 20 aastat vindunud protsessi kõigi arengutega.

Kindlasti ei tohiks hakata hurjutama inimesi seepärast, et nad justkui lõhuvad konsensust, mis senistes aruteludes huvirühmadega on aastakümnete jooksul tekkinud. Kriitika võib ju olla emotsionaalne või kohati asjatundmatu, kuid annab tunnistust vajadusest veelgi suurema teavitamise ja kaasamise järele. Kuna üldist üksmeelt SÜKU osas veel pole, tuleks seda täna linnarahva seas aktiivselt luua ja kasutada SÜKU ümber tekkinud poleemikat võimalusena selgitamaks, mida linnasüdame tihendamisest kõigil võita on. Tervitatav on, et Tartu linnavalitsus on sel nädalal üritanud mõningaid otsuseid avalikkusele ka uuesti selgitada.

Ei maksa naeruvääristada ka neid, kes leiavad, et moodsad linnad ei tohiks mitte ühtegi sentimeetrit oma haljastusest loovutada mõnele uusehitisele.

Ei maksa naeruvääristada ka neid, kes leiavad, et moodsad linnad ei tohiks mitte ühtegi sentimeetrit oma haljastusest loovutada mõnele uusehitisele. Põhimõte väärtustada iga üksikut puud on kirjas ka Tartu energia- ja kliimakavas. Tõsi, SÜKU puhul on rõhutatud, et park on alakasutatud, ehitis võtab enda alla maksimaalselt poole pargist ning pealegi peaks hoone ise tulema puidust ja kliimaneutraalne. Paratamatult aga kaob osa kõrghaljastusest ning linnaloodust kaitsma tõtanute seisukohtadest kumab läbi ka senine negatiivne kogemus suurarendustega. Pole välistatud, et arhitektuurivõistluse lennukas eskiis võib projekteerimise käigus asenduda odavama ja rohkem kasti meenutava lahendusega. Niisamuti võib lubadus kliimapositiivsest puitehitisest kulude optimeerimisele viidates muutuda garneeringuks välisviimistluse materjalides. Rääkimata sellest, et mõne alltöövõtja hoolimatusest kaovad ka mitmed algselt säilima pidanud pargipuud. Linnavalitsuse ülesanne on selgitada, kuidas selliseid riske on SÜKU puhul kavas minimeerida ning mismoodi võiks SÜKUst saada ideest teostuseni jõudmisel positiivne eeskuju aastakümneteks.

Linnasüdames laiutav kolearhitektuur on võtnud ära usu, et saab ka paremini, st kultuursemalt, inimkesksemalt ja keskkonda arvestades.

Meil on sellist eeskuju hädasti vaja, sest kuigi SÜKU puhul on palju räägitud sõjaarmidest Tartu linnapildis, on isegi valusama trauma inimestes tekitanud kapitalismiarmid nagu Tartu Kaubamaja või Tasku keskus. Linnasüdames laiutav kolearhitektuur on võtnud ära usu, et saab ka paremini, st kultuursemalt, inimkesksemalt ja keskkonda arvestades. Kui SÜKU peaks tõepoolest riikliku toetuse saama, siis ei saa seda rajades nende väärtustega mingeid kompromisse teha.