Miks ei suuda liberaalsed erakonnad pakkuda uut utoopiat? Ehk on põhjus selles, et järjest vähem inimesi huvitub erakonnapoliitikasse panustamisest, mistõttu on sellest saanud keskealise võitjate põlvkonna siseasi. 

Möödunud nädalal sai ehk liigagi vähe tähelepanu uudis, et EKRE on tõusnud Eesti valijate esimeseks eelistuseks. Kaugele unustusehõlma on jäänud jutud sellest, et EKRE klaaslagi on 10 või 15 protsendipunkti juures. Pigem on EKRE endale haaramas Savisaarest ripakile jäetud hääli, kanaliseerides edukalt endasse ühiskondlikku protestivaimu.

Samal ajal arutatakse kultuuriväljaannete külgedel, miks liberaalsed erakonnad enam utoopilisi visioone ei suuda pakkuda, või ühismeedias selle üle, kuidas ikkagi peaks sotsiaaldemokraatiat uuele elule turgutama, et ka lihtne tööinimene EKRE asemel jälle sotse valiks. Teadagi, EKRE populistlik programm pakub ilmajäetutele leevendust ennekõike identiteedi, mitte aga sotsiaalmajanduslikul tasandil. 

Nendest aruteludest jäi mulle endale silma üks diagramm, millest nähtub, et Eestis pole mitte ühtegi erakonda, mille mediaanliige oleks alla 40aastane. Liikmeskonna poolest on kõige nooruslikumad Reformierakond ja Eesti 200. Valijabaasilt kõige nooremate ehk Roheliste ja sotside mediaanliikmed on vastavalt 51 ja 57 aastat vanad. Sotside mediaanvalija on erakonna mediaanliikmest suisa 18 aastat noorem. Siin tekivad paratamatud käärid poliitilise nõudluse ja pakkumise vahel. Need inimesed, kes teevad otsuseid programmi, valimisnimekirjade ja erakonna poliitiliste valikute kohta, ei taju piisavalt hästi oma valijate hoiakuid, muresid ja unistusi. Fookusgrupid ja telefoniküsitlused ei suuda kunagi lõpuni asendada elavat kogemust.

Ehk võib nendest numbritest otsida ka vastust küsimusele, miks liberaalsed erakonnad valijatele enam paeluvaid tulevikunägemusi ei suuda esitada. Kui sinu tagatuba koosneb peaasjalikult keskealistest meestest ehk Eesti kontekstis võitjate põlvkonnast, siis nende eesmärk ei saa kunagi olema Eesti ühiskonnale täiesti uut kurssi pakkuda. Nende jaoks on ennekõike oluline ja inimlikult ka arusaadav kättevõidetu kaitsmine. 

Teisalt, kui võtta liikmeskonnalt (ja ka ajaloo poolest) kõige noorem erakond ehk Eesti 200, siis vaatab sealt vastu samasugune tehnokraatlik kompott, mis on saanud oravaparteiga võrreldes lihtsalt veidi värskema brändingu. Uut suurt narratiivi, mille taha koonduda, ei paku ka nemad. Kus need värsked ideed siis on?

Ühiskonnaelus osalemise vormid on viimase 20 aastaga mitmekesistunud. Sellest annab tunnistust ka pikk paigalseis parteide liikmeskonna numbrites. Enam ei tundu mõistlik ega ka vajalik erakonda astuda. Ainsaks erandiks on siin EKRE, kelle toetajad tõepoolest tunnevad, et nende võimalus oma hääle kuuldavale toomiseks eeldab parteipiletit. Liberaalsema maailmavaatega inimesed võivad selleks aga luua MTÜsid, kunstiprojekte, petitsioone, arvamusfestivale, taskuhäälinguid, meedialaboreid, iduettevõtteid, sotsiaalseid ettevõtteid, annetuskeskkondi või Mikk Pärnitsa kombel naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks hoopis Instagrami konto. Erakond, see on ikkagi midagi anakronistlikku ja natuke halvamaigulist.

See aga tähendab, et utoopilist potentsiaali omavad viljastavad ideed sünnivad pigem väljaspool parteipoliitilist raamistikku, mingis teises paralleelreaalsuses. Nende kahe reaalsuse üksteisega ühendamine eeldab vaevalist ja aeganõudvat tõlkeprotsessi või teistsugust poliitikakujundamise mudelit. Sukeldudes õhinal uutesse ühiskonnaelus osalemise vormidesse on oht, et jätame toimivad ja traditsioonilised osalusvormid populistlike jõudude pärusmaaks. 

Seega, võib-olla on meil kliimaprotestide asemel tarvis, et noored liituksid massiliselt erakondadega (ja mitte ainult Rohelistega!). Võib-olla peaks #metoo lugude rääkimise kõrval erakonda astuma ka naised, kelle osakaal pole valimisnimekirjades viimase 20 aasta jooksul märgatavalt muutunud. Ja võib-olla peaksid avatuse eest võitlevad IT-ettevõtjad ühe meediatähelepanu võitnud annetusaktsiooni asemel tõstma oma panuseid Sõõrumaa ja Tederi tasemele, et väärtuspõhisel poliitikal oleks Eestis tugevam jalgealune. Ja võib-olla, lihtsalt võib-olla, sirgub kuskil maailmamuutjaid, kes ühel hetkel näevad oma peamise tegevusväljana taas parteikoridore, kus praegu annab tooni keskealine valge mees.

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja