Erakond Isamaa poolt ellu kutsutud reformid ja ettepanekud meenutavad liigagi palju Viktor Orbáni valitsuse rahvastikupoliitikat.

Möödunud nädalal kuulutas president välja ühiskonnas palju paksu verd tekitanud perehüvitiste seaduse, millega riik hakkab peresid sõltuvalt laste arvust väga erinevalt kohtlema. Kui esimese ja teise lapse eest maksab riik vanematele 80 eurot toetust, siis kolmelapselise pere puhul kerkib toetusmäär 650 euroni. Millest on tingitud säärased käärid, sellest ei saanud ka president Karis seadust välja kuulutades lõpuni aru. Seaduses ega selle seletuskirjas ebavõrdset kohtlemist presidendi palvele vaatamata ei põhjendatud.

Põhjendusi on oodanud juba nädalaid ka paljud eelnõust nörritatud noored pered ja üksikvanemad, kuid seadusemuudatuse arhitektid Isamaa erakonnast on pannud kriitikale vastates peale igihalja plaadi rahvuskehandi päästmisest. Lõppenud nädalal said nad rinna kummi lüüa, sest Isamaa tõestas end taas suurte reformide läbisurujana. Lasterikaste perede toetamine on võrreldav tasuta kõrghariduse ja kohustusliku II pensionisamba kaotamise otsustega. Need olid olemasolevate süsteemide arhitektuuri fundamentaalselt muutnud seadused, mis suruti läbi eksperte ja huvigruppe arvestamata ning mille tulemusena tekkinud kobarkäkke on pidanud lahendama juba hilisemad valitsused. Paraku, nagu on olnud siit-sealt kosta, ettepanekuid uuteks reformideks isamaalastel jagub. Järgmisena tahetakse kompenseerida neljalapselistele peredele eluasemelaen 75 000 euro ulatuses ja tagatipuks viia maksusüsteem isikupõhisest perepõhiseks.

Kõik see meenutab liigagi palju Viktor Orbáni valitsuse rahvastikupoliitikat, mille vundamendiks on maksusoodustused (näiteks noorelt emaks saanud naised on vabastatud elu lõpuni üksikisiku tulumaksu tasumisest), intressivabad laenud, mis kolmanda lapse sündides üldse korstnasse kirjutatakse, lisaks toetused eluaseme ja auto soetamiseks. Ungaris on katsetatud eri poliitikameetmetega juba üle kümne aasta ja praeguseks kulutab riik üle 5% oma SKTst perepoliitika elluviimiseks. See on Euroopas konkurentsitult kõige kõrgem näitaja. Ka Orbán juhindub väidetavalt murest ungari rahvuse, keele ja kultuuri kestmise pärast. Helde perepoliitika mündi teisel poolel on piiritarad ja võõraviha, sest ainuke viis kestlikkuse tagamiseks on Orbáni režiimi jaoks etniliste ungarlaste juurdekasv.

Ungari natalistlik poliitika pole ennast aga seni õigustanud. Endiselt sureb rohkem ungarlasi, kui sünnib. Kuigi Ungari summaarne sündimuskordaja, mis oli 2011. aastal veel Euroopa madalaim (1,23), on tõusnud vahepeal 1,58 peale, jääb see endiselt alla Eesti vastavale näitajale (1,61) ja kaugele rahvuse taastootmiseks vajalikust 2,1-st. Veelgi üllatavam on ehk see, et pikisilmi oodatud kolmandaid lapsi, kes tagaksid rahvuse kestmise, on hakanud toetusmeetmetele vaatamata hoopis vähem sündima. Küll aga sõlmitakse Ungaris praegu kaks korda rohkem abielusid kui kümme aastat tagasi ja märgatavalt on vähenenud nii abortide kui ka lahutuste arv. Vastuseta jääb, kas need numbrid viitavad õnnelikule pereidüllile või hoopis paaridele, kes püsivad koos üksnes riiklike toetuste pärast (sest paljude laenude ja soodustuste puhul on eelduseks abielutunnistus). 

Võime vaid ette kujutada neid abielusid, kus armastust ja hoolivust asendab külm majanduslik kalkulatsioon. Või veel hullem, neid kolmandaid või neljandaid riigilapsi, kes eostatakse lihtsalt seepärast, et pere eelarve tasakaalu saada. Muidugi, tihti jääb siinmail unistus suurperest rahaliste vahendite taha, kuid perekeskse poliitikaloome tulemuseks on paratamatult ka indiviidid, kes ei ole enam sügavalt isiklikes otsustes täiesti vabad. Piltlikult on nad andnud korteri võtmeid vastu võttes riigi ees lubaduse, millest taganemine ei kulge tagajärgedeta. Rääkimata ebavõrdsusest, mida selliste präänikute kasutusele võtmine ühiskonna igal tasandil endaga kaasa toob. Kas on põhjust arvata, et näiteks eluasemelaenu suurperedele tagasi maksmine ei tõsta automaatselt kinnisvarahindu ka kõigi teiste jaoks? Või kuidas mõjutab praegune suurperedele sihitud rahakülv inflatsiooninäitajaid, millega Eesti on niigi kimpus? Positiivne on muidugi see, et Isamaa on leidmas konservatiivsusele veidi inimsõbralikumat sisu, millega on võimalik ka argumenteerida. Järgmise sammuna võiks hakata oma poliitilisi unelmaid ka põhjendama ja selgitama, ehk isegi tellima neile sõltumatuid mõjuanalüüse.