Päevakommentaar: Punane vaip või punane joon?
Lugemisaeg 3 minSee juhtub vist Tallinnas esimest korda, et KOV valimiste eel on lisaks tavapärasele fookusele – autoteedele, lasteaedadele ja putšilubadustele Keskerakonna vastu – päevakorda tõusnud ka jalgratturite liikumisvõimaluste parandamine (ning kvaliteetne avalik ruum laiemalt) pealinnas.
Kristen Michal ja oravapartei rattalinnapea Pärtel-Peeter Pere tõid Reformierakonna valimisnimekirja linnavalitsusse jalgratastega. Sotside Põhja-Tallinna esinumbrid Raimond Kaljulaid ja Natalie Mets pedaalivad mööda Kalamaja, lubavad kergliikluse eelistamist ning toruporno asemele põõsaid istutada. Samal ajal võttis Tallinnat monarhiana valitsev Keskerakond aga repertuaari vana hea pakazuhha ehk võõpas linna punased vaibad, mida turundati suurejoonelise rattastrateegia osalise elluviimisena, kuigi keegi täpselt ei tea, miks ja mismoodi see kõik toimus, nagu võib lugeda eilsest artiklist Eesti Ekspressis. Boonusena anti sulg sappa kurikuulsale Tomati-Talvole. Jalgratturid on järsku – osaliselt ka tänu elektritõukside populaarsuse kasvule – sattunud meediatsükli epitsentrisse ja hoolimata põhjustest on see juba iseeneses suur asi. Kuhugi on tekkinud mõra ja loodetavasti hakkab see nüüd pidurdamatu paratamatusega laienema.
Ometigi ei ole kriitiline mass linnavalitsuse sammudega rahul – maha valatakse ebavajalikult palju kallist, kiiresti kuluvat ja keskkonnale kahjulikku värvi. Kuigi jalgrattaradade nähtavus paraneb, ei muutu sellest laiem liikluskultuur koos oma mitteametliku 60km/h piirkiiruse, pohhuistliku parkimise ning kollase tule alt kiirendamisega. Pahased on ka jalakäijad ning muidugi jalgratturid ise, kelle jaoks on tegelikkuses loodud b- või c-kategooria lahendus. Linnavalitsus ja kergliiklejad näikse elavat paralleelsetes universumites – esimeses neist räägib abilinnapea Eha Võrk Tallinnast kui rattaparadiisist ja mingisuguse seletamatu anomaalia najal valiti Tallinn ka 2023. aasta Euroopa Roheliseks Pealinnaks, mida elektroonilistel liiklustabloodel ka uhkelt reklaamitakse. Teises laseb jalgrattur endiselt äärekivide, jalakäijate, 60km/h sõitvate autode, eikusagil algavate ja lõppevate punaste joonte vahel slaalomit.
Aktiivselt ja igapäevaselt jalgratast liikumisvahendina kasutavate inimeste hääl on valimistel veel osakaalult marginaalne, aga kuna nende hulgas on mitmeid aktiviste, ajakirjanikke ja avaliku elu tegelasi, siis see hääl võimendub. Telesaade „Laser”, sotsiaalmeedia aktivist mitte_tallinn või ka linnastrateeg Pärtel-Peeter Pere tegelevad muu hulgas regulaarselt sellega, et autole alternatiivseid liikumisviise pildis hoida. Niisamuti üha kasvav hulk uusi kodumaiseid tõuksi- ja rattatootjaid. Ma ise olen nii tõuksikasutaja, jalakäija, rattur kui ka autojuht ja kasutan pealinna skisofreenilist linnaruumi igapäevaselt eri perspektiividest. See, mis tehti, on küll porno, mitte mõnus, pehme ja glamuurne punane vaip, kuid loodan, et pornole järgneb juba erootiline draama ja peale seda tuleb ühel päeval ehk tõeliselt hea art house, milles saab näha pakazuhha-kultuuri lõppu.