Tere tulemast vimmapoliitika ajastusse.

Praegu ei toeta me niivõrd majasid kodututele, kuivõrd tunneme vimma nende vastu, kelle keldris on mullivann ja bassu. Me ei toeta niivõrd head haridust kõigile, kuivõrd mossitame, sest mõni laps istub pärast oma IB tunde maha veel mamma-papa palgatud eraõpetajaga. Ma ei ole ju üksi – sapp ja sajatus justkui sunnivad end paljude mõtetesse, kui kaaluda raha, perede, kultuurilise kapitali voolamist vanematelt lastele. Selle tunde teine nimi on lein – kurvastame nende mälestuste ja tulevike pärast, mis ei ole meile perekondliku tausta tõttu ligipääsetavad. Selle süsteemi teine nimi on aga… nepotism, baby! Olen piisavalt „The Real Housewives of Beverly Hillsi” vaadanud, et selle mehhanisme Ameerika kontekstis tundma õppida. Olles näinud kord Ambieni ja viina seganud Kathy Hiltonit oma villas uduse graatsilisusega ringi hõljumas, ei üllata Paris Hiltoni avalik persona mind üldse. 

Termin „nepotism” pärineb 17. sajandi Itaaliast ja viitab tollaste paavstide kombele oma „vennapoegi” (loe: salajasi vallaslapsi) kardinalideks edutada. Sugulastele heade positsioonide usaldamine on tõenäoliselt sama vana kui inimkond – monarhia on sisuliselt nepotismi legitimeeritud vorm. Demokraatlike põhimõtete juurdumine eeldas, et inimesed hakkaksid piisavalt laialdaselt mõistma korruptsiooni tähendust ja selle ebaõiglust, et nad heidaksid kõrvale ka iseenda perekondlikud huvid (kas või hirmust vangi minemise või teiste halvakspanu ees) ja hakkaksid mõtlema välja mõistlikumaid viise, kuidas juhtpositsioone täita. 

Kuid äsja rahvusvaheliselt kõlama hakanud pahameelehüüded nepotismi aadressil ei kritiseeri mitte monarhiat või VHKsse õigete vanemate korral sissesaamist, vaid hoopis meelelahutustööstuse suhete sigrimigrit, mis ei tule nendele, kes on sündinud enne 2000. aastat, erilise üllatusena. (Ehkki mina näiteks ei teadnud, et näitlemissõltlane Nicolas Cage on Coppolate perekonna täieõiguslik liige ja nime vahetas Nick just nepotismisüüdistuste vältimiseks, saades inspiratsiooni nii Marveli superkangelase Luke Cage’i kui ka helilooja John Cage’i nimest. Milline üllatusi täis mees!) „Nepobeebi” tähistab terminina avaliku elu tegelast, kelle perekondlikud sidemed on osutunud ta karjääris väga kaalukaks. Paljud neist loomulikult eitavad suguluse tähtsust saavutatud edus. Valida sinna lõppu just „beebi” – puhas poeesia.

Meie enda silmapaistvaim nepobeebi on loomulikult peaminister Kaja Kallas. Tema kaasust analüüsides näeme, kuidas sidemed ja kasvukeskkond osutuvad vanemate jälgedes käies mõnes mõttes kahe teraga mõõgaks. Üks teine nepobeebi Gwyneth Paltrow kirjeldas seda nii: „Kui su jalg on uksest juba sees, pead peaaegu kaks korda kõvemini tööd tegema, sest inimesed on valmis sind alla tirima, valmis ütlema, et sa ei kuulu sinna ning oled seal ainult oma isa või ema tõttu.” Mõlemad Kallased on andnud endast parima, et nende perekondlikud sidemed ei oleks meedia fookuses, kuid nüüd kui peaministri võimupositsioon on kindlustatud ja ees ootavad valimised, tundub, et arsenalist võetakse välja ka see kaart. 14. jaanuaril Reformierakonna üldkogul peetud kõne lõpetas Kaja Kallas Winston Churchilli tütre Sarah Churchilli tsitaadiga. Aww! Järgmise päeva hommikuks ilmus Siim Kallase sulest tekst „Isa manifest”, millest õhkub elevust oma tütre (ja erakonna) käekäigu suhtes. Miks mitte käia välja iga kaart, mis käepärast on, eriti kui vastasleeris on teine nepotismist kihav partei?

Kallas tahab valituks osutudes kasutada Eesti praegust nähtavust „selleks, et pöörata Euroopa Liit tagasi turumajanduse teele”, nagu ta sellessamas kõnes ütles. Ambitsioonikas! Selle üks instrument on madalad ja astmeteta maksud, sealhulgas minimaalsed varamaksud. Väärib vast äramärkimist, et Eesti on nende Euroopa riikide hulgas, kus pärandimaks puudub täielikult (Ukrainas on see näiteks 18%, Saksamaal 50%). Reformierakonna arusaam turumajandusest tähendab, et mõni pärib vanematelt majad Viimsis ja Ranna-Rootsis, mõni aga suitsetamislembuse ja kaks kopikat. 

Kui enamasti (ja eriti praeguses nepobeebide diskursuses) mõtleme nepotismi all juhtumeid ühiskonna kõrgeimates ešelonides või meelelahutuses, siis suuremat muret tekitavad laiaulatuslikud mustrid, mille järgi on inimese käekäik otsustatud osaliselt pere järgi, kuhu ta sünnib. Jätame kõrvale pilkupüüdvad üksikjuhtumid (olgu need siis Hiltonid või Helmed) ja nende tekitatud vimma. Selle asemel kritiseerigem laiemalt seda, kui ebaühtlaselt on võimalused ja vabadused Eestis jaotunud. Me teame sageli, kus on üle, aga ei vaata otsa sellele, kust on puudu. Kui tunnistame puudust, tekib vajadus leida lahendusi. Tekib ka selgus, mis need olla võiksid. Vimm nende suhtes, kes nepotismist kasu saavad, ei kannusta tegutsema. Hoopis õiglustunne nende suhtes, kes ebavõrdsuse all enim kannatavad, paneb ambitsioonikalt lahendusi otsima.

PS: Müürilehe iganädalase uudiskirjaga saad oma postkasti nii päevakommentaari kui kokkuvõte nädala olulisematest artiklitest. Uudiskirja saad tellida siit.