Kaks kuud tagasi hakkasid ilmnema esimesed märgid Tallinna Linnavalitsuse soovist piirata alkoholimüüki Tallinnas. Täna võeti mõnevõrra ootamatult vastu otsus piirangute heaks kiitmisest. Seadusemuudatus, mis mõjutab ligi sadat asutust ja nende töötajaid ning öömajanduse sektorit laiemalt, on tehtud suletud uste taga järgimata head kaasamistava.

Homsest Tallinna Linnavalitsuses kinnitatav seadusemuudatus pole suures pildis midagi uut. London ja Helsingi on kaks suurlinna, mis on selle muudatuse täpselt samadel kaalutlustel vastu võtnud. Vahe on aga selles, et London on praeguseks aru saanud, et blanket policy stiilis ehk ühetaolise keeluna ei saa selline regulatsioon töötada. Sellest tulenevalt on seal hakatud pakkuma erinevatele asutustele võimalust taotleda 24/7 luba, mis lubaks klubil oma tegevust jätkata ööpäevaringselt. Sama süsteem toimib ka Amsterdamis ja mitmes teises linnas, mis on õppinud otsima tasakaalu avaliku korra tagamise ja inimeste soovi vahel meelt lahutada. Seda erandit rakendatakse põhjusega – klubikultuuri järgi on nõudlus ning see rikastab kultuurielu. Sarnane nõudlus on ka Tallinnas ning mõistlik oleks üldise keelamise asemel piirata alkoholi müümist nendes asutuses, kus esineb murekohti ehk tõsiseid probleeme turvalisuse ja avaliku korra tagamisega. Jah, üks selline koht on Bermuda kolmnurk ning see kahjustab linna üldpilti. Ühtlasi kahjustavad seda ka baarid, mis asuvad laste- ja haridusasutuste läheduses. Kuid miks me rakendame üht standardit kõigile, kui on ilmselge, et erinevate asutuste tegevust ei ole võimalik samaväärselt hinnata. Mis kahju põhjustavad elumajadest kaugel olevad baarid või ööklubid, kus politsei väljakutsed on olematud?

Tõenäoliselt on ühetaolise keelu põhjus rahas ehk soovitakse säästa eurosid, mis kuluksid bürokraatiale, et juhtumeid eraldiseisvalt hinnata. Ent kui arvesse võtta mitme klubi ja baari tõenäoline sulgemine ning selle tõttu kaotatav käive, on tagajärjed soovitule vastupidised. Öömajandus ei seisne vaid alkoholis, mida baarist ostetakse – selle termini alla kuuluvad ka taksoteenus, majutus- ja teenindussektor ning toitlustusasutused. See on arvestatav majandussektor ning linn võiks seda näha võimalusena. Seda, et sellega ei arvestata, ilmestab see, kuidas seadusemuudatus läbi viiakse. Hea seadusloome eeldab kooskõlastamist, arutelu ning kompromisse. Paraku viiakse seadusemuudatust läbi kiirustades ning soovimata läbi rääkida. Septembris hakati plaanitavast seadusemuudatusest esimest korda avalikult rääkima ning täna ilmus uudis selle kinnitamisest. Kaks kuud ei ole kindlasti piisav aeg, et teha selgeks, kas seadusemuudatus, mis puudutab kaheksakümmend viit erinevat asutust, on mõistlik või mitte.

Üle lahe asuvas Helsingis täheldati alkoholimüügi piirangu ootamatu tagajärjena asjaolu, et kui varasemalt lahkusid külalised justkui Belli kõvera järgi, siis ühel ajal lõppevad peod paiskasid tänavatele kordades rohkem purjus inimesi, kellel polnud võimalik enne kodutee ettevõtmist klubisiseselt natuke kaineneda. Tänavalt kostuv müra ei vähenenud, vaid tõusis. Samuti sagenesid avaliku korra rikkumised. Kui linnavalitsus põhjendab piiranguid sooviga mürakaebuseid vähendada, tuleb võtta arvesse ka asjaolu, et inimeste tarbimine liigub suure tõenäosusega baarist kodustesse keskkondadesse, mis ei pruugi sellele probleemile lahendust tuua.

Kuid peamine põhjus, miks ma olen alkoholimüügi piiramisele sellisel kujul vastu, on asjaolus, et ma väärtustan seda higi ja vaeva, mida kohalikud klubiomanikud ja promootorid panustavad alternatiivse klubimuusika skeene elushoidmisesse Tallinnas. Ma julgen väita, et leidub klubi- ja baaripidajaid, kelle eesmärk pole maksatsirroosi tekitades raha teenida, vaid tihtipeale on nende tegevus seotud kindla muusikasuunitluse populariseerimisega või hoopis eesmärgiga pakkuda kooskäimiskohta inimestele, kes tavapärastesse mallidesse ei mahu. Mitmed kohad on plaanitava piirangu järel tõenäoliselt sunnitud uksed sulgema. Külastaja jätab sellises klubis baari keskmiselt 8-12 eurot, mis teeb välja umbes 2-3 õlut või kokteili. Rõhk on muusikal, suhtlemisel ja tantsimisel. Ent kui peale kella kolme ei saa reedel enam baarist alkoholi osta, vähendab see väga olulisel määral nende asutuste võimekust majanduslikult toime tulla, sest peod algavad alles südaööl ja on avatud reeglina vaid kaks päeva nädalas. Klubil, mis kaotab 50% või rohkem oma tavapärasest käibest, on vähetõenäoline ellu jääda. Lihtne oleks muidugi öelda, et miks peavad klubid oma uksed nii hilja avama, alustagu varem. Jah, see oleks väga tore, kuid skeene ja publik ei tule sellise sunnitud muutusega üleöö kaasa. Samas kui rahvusvaheline tuntus, mida Tallinna ööelu viimastel aastatel on kasvatanud, võib väga kiiresti hääbuda. Oleks lühinägelik arvata, et ööeluga seonduv turism Eestis ei kannata, kuna Soomes ja Ühendkuningriikides on sarnased regulatsioonid ellu viidud ja seal on turism ometigi säilinud. Vahe on selles, et nende riikide alternatiivmuusika skeened on tänu oma suurusele ja ajaloolisele taustale palju elujõulisemad. Tallinna ööelu on habras ning selle lõhkumiseks ei lähe palju vaja.

Viimaste aastate jooksul on Tallinnas avatud mitu klubi, mis sõltuvad üsna palju turistidest, kes meie klubikultuuri nautima tulevad. Üks peamisi tõmbenumbreid on meie värskendav energia ja eksootiline asukoht, kuid samas on inimestele oluline just nimelt asjaolu, et siin ei pea juba kell kolm pille kotti pakkima. Tallinn on viimasel ajal oma ööeluga jõudnud samasse ritta, kus on Pariis, Thbilisi ja Moskva. Kohalikke kultuurisündmuseid nagu Tallinn Music Week’i välisdelegaatidena külastanud ameeriklased on öelnud, et Tallinna ööelu on isegi mitmekesisem kui Los Angeleses. Pakutav seadusemuudatus kaotaks meie koha selles nimekirjas ning meil ei ole piisavalt inimesi ja ressursse, et oma ööelu sarnaselt Helsingile ja Londonile kõigi halbade valikute kiuste elus hoida. Piiratud publik, vähe raha ning tagatipuks klubikultuuri pärssivad seadused – see on Tallinna ööelu aastal 2020.

Tanel Mütt on Müürilehe müügijuht, vabakutseline kultuurikorraldaja ning ühtlasi viinud läbi uuringu Tartu öömajandusest- ja kultuurist.