Lisaks rahastusteemale oleks kultuurivaldkonnas vaja arutada arusaama tööst ja sellele korralik kapitaalremont teha.

Viimastel nädalatel olen elanud kaasa kultuurivaldkonna rahastuse küsimustele, ent mõtisklenud ka selle üle, mida kultuuriväljal tegutsevatelt inimestelt tihti oodatakse – kõva tööd ja pealehakkamist. Tuttav teeb iga nädalapäev kunstiüritusel praktikandina 12+ tundi vabatahtlikku tööd ja nii mitu nädalat järjest; sõber valmistab ette festivali, mõnel ööl saab magada vaid paar tundi ja peab olema iga kell kättesaadav, endal sära silmis tuhmunud. Ületunde selles maailmas ei eksisteeri, neid enamasti kõrgemalt ei tasustata. Miks nad sellega nõus on? Kuidas korraldajad seda lubavad? võib siinkohal mõelda. Aga kiiretel aegadel töötavad kõik nende ümber sarnastel pööretel, see on normaalsus. Inimesi vähe, raha napib, kõik peavad tegema kõike… See nimekiri jätkub. Mõne töö tähendabki alatiselt kiireid aegu. Mõni jaksab sõita sel töökarussellil päris pikalt, enne kui kustub või valdkonda vahetab. Mõjub topeltirooniliselt, kui vaimsest tervisest räägitakse valdkonnas, kus tavaks on (enese)ekspluateerimine. Ja noh, nagu ikka, vabakutselisi ei maksa siinkohal mainidagi.

Sellele, et lisaks toimetulekule tuleks valgustada kultuurivälja rikkis dünaamikaid, osutas ka vabakutseline Laura Elisabeth Konsand kevadel ilmunud Müürilehes: „„Kunstnikuna ellujäämise” diskussiooni kõrval saab vähem tähelepanu asjaolu, et kultuuriväli rajaneb olemuslikult tasuta või alamakstud tööl (praktikandid, vabatahtlikud, muuseumivalvurid, piletimüüjad ja samuti… kunstnikud) ja edu saadab üksnes väheseid. […] [T]oimetulek [on] taandatud isiklikuks mureks, mida saab potentsiaalselt leevendada parema enesejuhtimise, ajaplaneerimise, network’imise jms oskustega.” Ei maksa unustada, et lisaks rahastusteemale oleks valdkonnas vaja arutada arusaama tööst ja sellele korralik kapitaalremont teha.

Olgu. Aga kuidas nähakse kultuuriväljal tehtavat tööd väljaspool valdkonda? Näib, et tihti ei hoomatagi, kui suur on selle nähtamatu töö osakaal. Inimese käes on lõpuks raamat või heliplaat, silme ees valmis film või installatsioon. Samuti valdab lakkamatu soov rakendada loominguline töö – õigupoolest igasugune ,,mittekasulik töö”, siia alla võib liigitada mis tahes humanitaarala – ühiskondliku vajalikkuse teenistusse. Soovitakse tulu ja tulemit, numbreid. Mõtlemine, katsetamine, eksimine sellele ei allu, see ei ole töötegemine. Töö on midagi muud. Meenub ikka üks anekdoot, mis räägib kõrgkoolis käivast pojast, kes läheb nädalavahetuseks vanemate tallu. Kui isa paneb ette, et nüüd lähme põllale tööle, siis atra seades istub pojake hoopis põlluservale maha, märkmik käes. Isa küsib: Mis sa seal teed, ah? Me pidime ju tööle hakkama. Ja poeg vastab: Ma teengi tööd, ma teen semiootikat!

Mis saaks kultuuriväljast, kui kõik töötaksid vastavalt tasule või kui kärbitaks märgatavalt nähtamatu töö osa?

Viimastel nädalatel olen teinud kolme mõtteharjutust. Esimene neist on lihtne. Mis saaks, kui kõik kultuuriasutused läheksid, ütleme, pooleks aastaks kinni? Millised oleksid tunded, missugused inimeste käigud, mis meeleolud valdaksid? Liialt mõtlema ei pea, mäletame veel koroonaaja kultuurinälga. Tundus ju seegi esiti uskumatu.

Teine harjutus on järgmine: mis saaks kultuuriväljast, kui kõik töötaksid vastavalt tasule või kärbitaks märgatavalt nähtamatu töö osa, energia suunataks vaid tulemile. Kuna valdkonnad on erinevad, on silmaga hoomamatu töö hulk samuti kõikuv, ent siiski. 

Mis oleks, kui läheksime näitusele, kus ei ole jäetud ruumi eksimisele; mille puhul mõtteprotsess on olnud lineaarne ja kõik – absoluutselt kõik! –, mis on protsessi käigus loodud, on välja pandud? Ei mingeid ahastama panevaid pikki stuudiopäevi! Või kui raamatupoes oleks kodumaise kirjanduse letil kirjaniku esmased mõtted, toorelt ja lohakalt, toimetaja on nii kiirlugemise korras raamatut sirvinud ja mõned muudatusettepanekud teinud, tõlkeraamatute riiulil valdaks sarnane olukord? Või kui väisaksime etteastet, kus laulja on võtnud vaid mõne minuti hääle lahtilaulmiseks ja näitleja vaataks vahepeal telefonist oma repliike üle?

Ja kolmandaks, milline oleks Eesti kultuuriväli, kui seda loovad inimesed saaksid õiglast tasu? Mis hakkaks kogu väljal juhtuma?