On aeg mõista, et noorte intellektuaalne väärtus ei sõltu sellest, mille nad on otsustanud kooli selga panna.

Sügise hakul on õpetajad asunud avaldama vana kooli väärtuste kaitseks arvamusartikleid õpilaste riietumisharjumustest. Selle asemel et diskussioonist midagi tohutult uut ja põhjapanevat leida, paneb see hoopis muretsema, miks selle teema üle ikka veel vaieldakse. Miks omistatakse riideesemete kandjale endiselt intellekti taseme ja soorollidega seotud stereotüüpe, kui suuremad lahingud neil teemadel paistavad olevat juba peetud? Unistatakse paljaste nabade, hallide ossipükste ja plätude perioodi möödumisest ning loodetakse, et ehk on järgmiseks moeröögatuseks triiksärk, viigipüksid ning viks ja viisakas Wikmani poisi stiil.

Kell 8 hommikul läheb kooli Wikmani poiss. Juuksed laitmatult sätitud, keha järgi õmmeldud ülikond kenasti üll, tekkel peas ja kingad läikimas. Võiks öelda, et ta on väljapeetult väärikas. Koolis ta õpib, kuidas olla tubli kodanik. Vabal ajal ahistab natuke kenades seelikutes naisi, siis läheb sõjas üle sakslaste poolele, kannatab kubemetäide käes ja sureb ära. Tubli poiss!

Miks omistatakse riideesemete kandjale endiselt intellekti taseme ja soorollidega seotud stereotüüpe, kui suuremad lahingud neil teemadel paistavad olevat juba peetud?

Kell 8 hommikul läheb kooli alfa-põlvkonna poiss. AirPodsidest mängib Travis Scott, seljas pusa, jalas Jordanid. Võiks öelda, et tal on swag’i. Koolis lahendab ta erilise pingutuseta kõik õppeülesanded. Vabal ajal tegeleb nelja hobiga, pärast gümnaasiumi lõpetamist astub TalTechi, loob firma ja ostab koos Insta baddie’ga uusarendusse korteri. Kui piinlik…

Aga õpetaja? Astus nii siis kui ka astub praegu kell 8 hommikul sama tegumoe ja väljavaadetega kooli ega märka, et vahepeal on möödunud pea sada aastat.

Ma ei pea siinkohal vajalikuks tõsta esile rangelt piiritletud koolivormi kasutavate haridusasutuste reeglistikke, sest nende visuaalne keskkond on ilmselgelt homogeensem. Nagu ka tihtipeale neis koolides õppivate laste perede majanduslik seis (pidades silmas erakoole, kus koolivormi kandmise tava on märksa levinum kui riigikoolis). Koolivormita riigikoolis õpivad koos eri tausta ja majanduslike võimalustega noored, kes on sellegipoolest kantud sarnasest ajastu vaimust. 

Valatagu süü nüüdisaja sümptomaatika, kiirmoe võidukäigu või puhtalt praktilise mugavuse kaela – noored on hakanud panema vähehaaval kokku pilti, et nad ei eksisteeri üksnes teistele esinemiseks ega de rigueur oma välimuse sättimiseks. Nende intellektuaalne väärtus ei mandu selga tõmmatud pehmete dresside või Y2K-stiilis pluusi arvelt. Kohta ei ole enam ka riietepõhisele sildistamisele – vana kooli tunnetus on iganenud. Subkultuursuse piirid on niigi hägustunud ega tähista enam konkreetselt mõnd kindlat stereotüpiseeritud inimgruppi. Pigem markeerivad riideesemed postdigitaalse ajastu eripäradega seonduvaid huvisid, maailmavaateid ja nüansseeritumat grupikuuluvust, kuigi see ei pruugi elevandiluust torni lõksu jäänud õpetajatele pealtnäha nii paista. Kindlasti on keeruline sõlmida oma peas lahti sidet 90ndate osside ja dressipükste või kapuutsiga pusa vahel. Kui koolides õpib aga lennutäis teismelisi, kes on sündinud aastal 2010 ja kelle kõige vahetumaks kokkupuuteks n-ö klassikaliste ossidega on Valdis või mõni kohalik joodik, siis, tõepoolest, nende nägemisel võib olla nostalgiliselt mõjuv koomiline väärtus, aga need riideesemed ei sümboliseeri noorte jaoks juba üsna ammu samu sündsust riivavaid sotsiaalseid näitajaid nagu kolme triibuga dressid 30 aastat tagasi. Meil on käsil esteetiline pööre. Noored navigeerivad tohutult hästi metatasandi meemide keskel ja nende irooniatunnetus on märkimisväärselt mitmekihiline. Uskudes uljalt, et noored ei suuda mõista, mis tähendus ja sotsiaalne kontekst mõne ropu sõna või riideeseme taga peitub, alahinnatakse neid rängalt. Las nad avastavad seda kõnnumaad. Kui maailm on nende ees niikuinii tuhandeid kordi avatum kui kunagi varem, on kooli kontekstis juba hilja neile silmaklappe pähe suruma hakata.

Kõige nukram kogu selle diskussiooni juures on lugeda, kuidas mitmed naisõpetajad lasevad endas ikka veel internaliseeritud misogüünial võimust võtta; kuidas nad eales klassi ees (teksa)pükstes ei seisaks, sest nende didaktiline pädevus paistab olevat mingil absurdsel viisil otseselt seotud performatiivse naiselikkusega, ning kuidas see kõik vastab tugevalt moraalireeglitele. ERRis avaldatud artiklis kõlab autori põhitees: „Kui mind kunagi peaks keegi pükstega klassi ees nägema, siis tulge küsige, mis mul viga on.” Kas seda me tahtsimegi emantsipatsiooniga saavutada? Äkki oleks aeg paradigmamuutuseks? Usun, et ma ei ole ainus, kelle nägemus heast pedagoogist pole seotud sellega, mis tal seljas või jalas on, vaid lähtub pigem tema võimekusest harida noor inimene konstruktiivseks, hoolivaks ja naiivseid stereotüüpe vältivaks mõtlejaks ning sealjuures õpetajana autentseks jääda. Viisakas välimus ei väljenda intellekti taset. Kui väljendab, siis äkki paneme tüdrukutele selga orjatehases polüestriunelmast vorbitud seelikukese ja suurendame otsekohe nende ajumahtu! Või keelame poistel juuste kasvatamise, et kõik väärt viisakusreeglid nende peast ära ei kaoks.

Kõige nukram kogu selle diskussiooni juures on lugeda, kuidas mitmed naisõpetajad lasevad endas ikka veel internaliseeritud misogüünial võimust võtta; kuidas nad eales klassi ees (teksa)pükstes ei seisaks.

Akadeemiline õhkkond ei hävi, kui õpilased end mugavalt tunnevad. Probleem ei ole selles, et uued noored ei väärtusta vana kooli väärtusi – nad loovad uusi, murdes konformistlikke unelmaid, tekitades endale päriselt mugava õppe- ja töökeskkonna ning jäädes jäägitult endaks olenemata mõne õpetaja iganenud maailmavaatest. Kahjuks tõuseb selliste diskussioonide puhul esile õpetajate piiratud võime oma argumente põhjendada. Kõik taandatakse ironiseerivalt tõdemusele, et teismelised ongi laisad, saamatud, halvasti kasvatatud, liiga liberaalsed, suure tähelepanuvajadusega ja neil puudub „hea maitse”. Kooliseinte vahel tekkinud kõlakambris istudes võib tõesti oma veendumustes vankumatu haridustöötaja takerduda ideesse, et alalhoidlikkuse treenimine on ainus viis elus edasi jõuda. Suutmatus õpilastes samastumistunnet tekitada lööb mõttemaailmade vahele veel suurema kiilu ja halvemal juhul võivad õpilased leida oma edasipürgivatele ideedele kinnitust alles ülikoolis, kus professorid kannavad julgelt teksapükse ja seletavad ideid, milleni põhikoolis paraku ei küündita.

Mingil hetkel ei ole enam mõtet võidelda hambad ristis selle eest, et noored hakkaksid taas 1930ndate ideaale esindama. Kui see juhtub, siis eelkõige tingituna ajaloo tsüklilisest olemusest, mitte sellest, et mõni nabapluusiga tüdruk või dressides poiss ühiskondliku välgulöögi tabamusel järsku vagaks valgustub.

Sabina Ummelas käib riides nagu Wikmani poiss.