Umbes täpselt üks aasta on möödas hetkest, mil Jüri Ratase toonane valitsus koroonaviiruse leviku tõkestamiseks riigis eriolukorra välja kuulutas.

Ja siin me nüüd oleme – peaaegu täpselt samas punktis: kohvikud, kaubanduskeskused ja raamatupoed on kinni; koolis, trennis ega spaas ei saa käia, reisida samuti. Ühesõnaga nagu polekski aastaga midagi muutunud – aga teisalt jälle meenub vana tõde, mille järgi teepikkus ja nihe ei pruugi omavahel üldse kattuda.

On täiesti loomulik, et komplekssete asjaolude avaldumist suhteliselt kauges tulevikus ei ole võimalik ette teada. Neid on mingil määral võimalik n-ö ennustada (kui sul on piisavalt informatsiooni – mida antud olukorras peaaegu kellelgi meist ju ei olnud – või lihtsalt õnne – mil puhul saad hiljem sirge näoga seletada, et „ma ju ütlesin…”), aga teada mitte. Nii saab väga hästi mõista ka meie toonast siseministrit, kes veel eriolukorra eel koroonaviiruse raviks vana hea hanerasva meetme välja käis – iseasi kui vastutustundlik selline nn talupojatarkuse ja isiklike uidude-spekulatsioonide jutlustamine siseministrina valitsuse pressikonverentsil oli, aga inimlikult arusaadav ju ikka.

Aga võib ka hoopis meenutada, mida me ise aasta tagasi täna tegime ja mõtlesime. Eriolukorra eelõhtul olin mina isiklikult Tartus. Ja kusjuures mitte lihtsalt Tartus, vaid ka peol. Eriolukorrale eelnes mäletatavasti mõningane hoiatuste, ürituste ärajätmise jne laine – niisiis ei tekkinud see kuidagi selgest taevast ja eks oli selge ka tol hetkel, et igasugused koosviibimised ei ole parasjagu kõige mõistlikumad. Niisiis ei saa minugi tookordses käitumises – sest edaspidi olin ju väga vastutustundlik ja tubli! – süüdistada (vähemasti kaugeltki ainult) teadmatust, vaid midagi muud. Mingi lõpueelne, veel-viimast-korda-meeleolu muidugi valitses, aga ega mina küll, ka järgmisel päeval hommikust õhtuni katastroofifilme vaadates, ei kujutanud ette, et see kõik näiteks tõesti võtabki nii kaua aega.

Nagu ühiskonnas ikka, ei saa ükski nähtus ilma vastunähtuseta – ei saa maskid ilma agressiivsete maskipõlguriteta ja muidugi ei ole COVID-19 vaktsiinid vaktsiinivandenõulaste jaoks hierarhiliselt kõrgemal kohal ühegi teise eluohtliku haiguse vaktsiinidest. Seda kõike saab inimlikult mõista, kui ainult tahta, aga ma ei tea, kas peaks enam tingimata tahtma… Kui terve aasta jooksul pole suudetud mõista, et viirus ei tule porilombist – ja selle mõistmatusega teistegi vaktsineerimiskäitumist mõjutatakse –, siis on asi juba ohtlik. Või kui maskivastane on oma õigust mitte kanda maski nii pilgeni täis, et ründab kaubanduskeskuses turvamehi ja sajad maskivastased jagavad uudist sotsiaalmeedias sellisena, et rahumeelne mehike tahtis hingata ja nüüd siis kuri riik… Rääkimata sellest, et sajad sellised „rahulikud vennikesed” on kuude kaupa meid kõiki säärase käitumisega ohtu seadnud.

Nii muudkui mõistad ja mõistad neid ligimesi, kuni lõpuks mõistad, et tegelikult oli meil kõigil täpselt sama kaua aega targemaks ja avatumaks ja vastutustundlikumaks saada, et üheskoos viirusega võidelda – aga paraku on piisavalt neid, kes lihtsalt on valinud kärarikka paigaltammumise strateegia. Quo vadis, kas 2022. aasta märtsis alustan päevakommentaari sõnadega „kaks aastat tagasi täna…” või suudame selle ajaga enda õigust täis paigaltammujate mõju alt väljuda?