MMi toimumine Kataris suunab kogu maailma pilgud selle riigi toimeloogikale. Teisalt maadlevad paljud meist ilmselt tõdemusega, mis hinnaga need pidustused toimuvad.

Juba mõne päeva pärast kogunevad sajad miljonid jalgpallijanulised ja isegi need, keda see mäng muul ajal külmaks jätab (kaasa arvatud mina), ekraanide ette, et saada osa Kataris toimuvast jalgpalli MMist. 

Nagu 2018. aastal Venemaal toimunud MMi puhul või selle aasta Pekingi olümpiamänge ümbritsenud inimõiguste rikkumiste virvarris, on ka Katari korraldajamaaks kvalifitseerumist saatnud tume vastuolude vari. Kaksteist aastat tagasi, kui riik korraldamise võidujooksus Austraalia, Jaapani, Lõuna-Korea ja USA ees võitjaks tuli, kahtlustati FIFA ametnikke altkäemaksu võtmises (ka Venemaa olevat tulnud võitjaks just sel põhjusel) ja edaspidi on saanud teravat kriitikat migrantidest tööjõu töötingimused ning naiste ja LGBTQ+ kogukonna õigused. Kuigi 2020. aastal kuulutati Kataris nn kafala seaduse lõppu, mille tulemusel said töötajad vabaduse vahetada töökohta ilma tööandja loata ja sätestati miinimumpalk, seisavad migrandid endiselt silmitsi nigelate tingimuste (sh kõrged temperatuurid), madala palga ja survega mitte tööandjat vahetada.

Nagu mitmeid maailma riike koondavate suursündmuste puhul ikka, olgu siis Eurovisioni lauluvõistlus, olümpiamängud, EM või MM, üritavad korraldajad rõhuda teesile, et poliitika ei puutu asjasse. Nii on ka FIFA palunud osalevatele tiimidele saadetud kirjas jalgpallile keskenduda ja lisanud, et mängu ei tohiks lohistada ideoloogilistesse ja poliitilistesse lahingutesse. Ent tulemus on, nagu ikka, kohane õpetussõnadele „mida külvad, seda lõikad”. Ei kujuta ettegi, kuidas FIFA seda sõnumit sirge näoga edastada suudab. Vastupidi FIFA palvele on mitmed meeskonnad rõhutanud inimõiguste temaatika olulisust, seda nii sõnavõttudes kui ka oma koondise vormi ja sümbolite kaudu. USA on näiteks ehtinud oma tiimi sümboolika vikerkaarevärvidesse, et näidata solidaarsust LGBTQ+ kogukonnaga, taanlaste koondise vorm on disainitud hukkunud tööliste auks ilma kirjade ja esiletükkivate logodeta ning mitme riigi koondised kannavad varrukal diskrimineerimisvastast OneLove’i embleemi. 

Ühelt poolt suunab MMi Kataris toimumine kogu maailma pilgud selle riigi toimeloogikale ja tõstab esile sealseid väärtegusid. Ja kuigi väljastpoolt tulev surve on pannud Katari oma tavapäraseid meetmeid painutama, võib siit haista järjekordse spordipesujuhtumi lõhna, mis viitab tõenäosusele naasta pärast külaliste lahkumist vanade kommete juurde. Sest mis on muutunud pärast OMi Hiinas, rääkimata Venemaast? Nii ulbime me kõik, kes me otsustame MMi vaadata, selles sogases spordipesuvees, meist mitmed maadlemas tõdemusega, mis hinnaga need pidustused toimuvad. Jääb õrn lootus, et Katarist võib saada siiski veel erand, mis hakkab tasapisi ka inimõiguste vallas tuleviku poole astuma, aga see ei vaja teisitimõtlemist ainult Katarilt, vaid kõigi suursündmuste korraldajatelt, kes annavad selliste riikide kätte ohjad. Aga muidugi on muutuste loomisel oma roll sportlastel, ajakirjanikel ja vaatajatel, kes sealsed lood kaasa võtavad, neid edasi räägivad ja meelde jätavad.