Viimase paari päeva jooksul on kõik Eesti meediaväljaanded ja -kanalid hakanud taas lahkelt broneerima suuremat kõlapinda ühele radikaalsele ja inimvaenulikule sihtasutusele ning ühele radikaalsele ja inimvaenulikule erakonnale. Ma pole nimelt päris kindel, et kahe mehe riigikokku kandideerimise asjaolu on vaja kuulutada absoluutselt igas kanalis ja peale tüüpilise pressiteate teksti veel jätkulugusidki vormistada, „vana kulda” taasavaldada jne. Eks seda on vist jällegi lihtne seletada klikkidega, sest neid need mehed tõepoolest oskavad tuua, seejuures n-ö mõlemalt poolelt. Aga lisaks klikkide tootmisele on ajakirjandusel ju siiski ka vastutus. Ma ei kutsu siin üles midagi maha vaikima – sest olulisi asju tuleb muidugi kajastada –, aga küsimus on selles, mis kvalifitseerib mingid teemad oluliseks, ja selles, kui proportsionaalselt olulised nad lõppeks ikkagi on. Sest selge on seegi, et mitte kõik, kes mingil põhjusel mingis nimekirjas kandideerida otsustavad, ei saa Eesti ajakirjanduse kaasabiga valimiste eel nii mugavalt palju tasuta tähelepanu.

Mina mäletan veel päris hästi eelmist peaministrit ja poliitilisi jõude, kelle ta valitsusse taris, see ei olnud mingi meeldiv aeg – meenutagem nende mitmeid välispoliitilisi fopaasid, aga ka räigeid sõnavõtte näiteks vähemuste, naiste, arstide, kohtunike ja ka ajakirjanike aadressil. Aga ei saa öelda, et ka tookordses olukorras poleks (neid klikke toovaid mehi pidevalt pildil hoidnud) ajakirjandusel olnud mingit rolli. Kui äärmuskonservatiivide võimul olles said ajakirjanikud ja väljaandjad juba iseenesestmõistetavusega poetada, et valitsuserakonda ju peabki kajastama, siis neilesamadele isikutele enne valitsusse saamist lahkelt jagatud tähelepanust ei tahtnud naljalt keegi rääkida.

Mulle tundub, et see oht paistab ka nüüd. Ehk olemegi jälle jõudmas valimistsükli sellesse staadiumisse, kus kirjeldatud konservatiivide PR saab liiga lihtsasti meedia (ja seeläbi meie mõtlemise) fookuseid dikteerida? Nõnda pruugib vast meile kõigile taas meenutada valimiseelse ajakirjanduse vana tõde, et enne poliitiku iga pressiteate või sopasäutsu paljundamist tuleks endalt küsida, miks me seda teeme ja mida see endaga kaasa võib tuua. Kui sellega kaasneb klikisensatsioonist sõltumatu uudisväärtus, siis tuleb muidugi avaldada, aga kui see aitab lihtsalt meediat stabiilselt ühe grupi jutupunktidega – olgu või paljundaja enda jaoks eos naeruväärsetega – täita, siis äkki pole mõtet. Üksik artiklike on muidugi tilk meres, aga sada artiklit kujundab juba fooni.