Taasiseseisvumise ajast on sööbinud eestlaste kultuurimällu ilmselt igaveseks lubadus vabaduse nimel kas või kartulikoori süüa. Pika okupatsiooni järel oli eestlaste vabadusjanu kustutamatu, nii et see selge autorluseta üleskutse muutus kohe jagatud veendumuseks. Vaesus, nälg, eluraskused – kõik kannatame iseseisvuse nimel ära! Selline oli kollektiivne sentiment 90ndate alguses. 

Seni pole olnud tarvis suures vabadusihas välja käidud lubaduse paikapidavust kontrollida. Ukraina sõda võib aga seda olukorda muuta. Talvisest šokeerivast elektrihinnast tingitud eelarveauku pere kuluridades polnud jõutud veel ära siluda, kui juba ületasid kütusehinnad mõneks ajaks kahe euro piiri. Loeme pealkirjadest, et toidukaubad võivad kallineda aasta jooksul veerandi võrra. Juba on kauplused ostetud tühjaks soolast ja tatrast. Õhus on tunda ärevust, sest Ukrainas toimuva sõjategevuse ja Venemaale kehtestatud sanktsioonide mõjud hakkavad jõudma bumerangina tagasi kodukamarale. Ulatuslik hinnatõus võib omakorda hakata murendama solidaarsust, mille Venemaa agressioon ühiskonnas mõneks ajaks tekitas. Kui mitte 50 aastat võõrvõimu ikkes kannatanud Eestis, siis geopoliitiliste tõmbetuulte eest kaitstud Euroopa südames kindlasti.

Just selle arvestusega on Venemaale kehtestatud sanktsioonid jäänud poolele teele toppama. Venemaa nafta ja gaasi boikoteerimine tähendanuks, et Kesk-Euroopas oleks laostunud hulk ettevõtteid, tuhanded leibkonnad oleksid pidanud otsima endale uue elamise või siis olnud sunnitud oma koduseinte vahel külmetama. Kas sakslased oleksid neelanud alla heaoluredelil mitme pulga võrra madalamale pudenemise lihtsalt selleks, et üks Ida-Euroopa rahvas saaks ise otsustada, kuidas nad oma elu korraldavad? Saksa liidukantsleri jäik vastuseis karmimatele majandussanktsioonidele näitab, et Euroopa südames kartulikoori kindlasti sööma ei hakata. Isegi kui kuskil langevad seepärast pommid sünnitusmajadele.

See pole lihtsalt Euroopa tuumikriikide moraalne pankrot, vaid suutmatus oma strateegiliste valearvestuste eest vastutust võtta. Saksamaa katsed gaasitorude kaudu Venemaaga koostöiseid majandussuhteid sisse seada on aidanud Putinil juba aastakümneid oma sõjamasinat õlitada, nõrgestades samal ajal paralleelselt Ukraina majandust. Ukraina poole on pandud nii Euroopast kui ka Ameerikast teele rahalaevad, kuid kas need summad on võrreldavad sellega, mis on voolanud aastate jooksul läänest Venemaale nafta ja maagaasiga tehtud müügitehingute käigus? 

Nii olemegi olukorras, kus vabaduse eest peavad maksma ränka hinda need, kes pole seda õieti kogenudki, samas kui vabaduse kantsis saab ebameeldivustunnet vabanduseks tuues lubada endale näo ärapööramist. Ma loodan kogu hingest, et ka Euroopa südames saadakse ühel hetkel aru, et nägu ära pöörates kaotab Euroopa oma näo sootuks.