Selle nädala ajakirjanduslikuks suursündmuseks on kahtlemata Levila ja Eesti Päevalehe lugude sari kiriku rollist Eesti ühiskonnas.

Lood, mille valmimiseks on ligi aasta jooksul igal pühapäeval käidud istumas erinevates Maarjamaa pühakodades, kuulatud kannatlikult jutlusi, sobratud koguduste rahakotis, tutvutud teoloogiliste vaidlustega kiriku sees ning valgustatud põhjalikult läbi kiriku ja poliitika järjest jämedamaks paisunud ühenduslülid. 

Nende lugude terviksõnum on üsnagi selge: organisatsioon, mis kõigi arvuliste näitajate põhjal (jumalateenistustel ja teistel kiriklikel rituaalidel osalejate arv, annetaja- ja koguduseliikmete hulk) selgelt kängub, mängib miskipärast meie ühiselu puudutavates otsustes järjest suuremat rolli. Eriti rõhutatult tuli see ilmsiks Jüri Ratase valitsuse ajal, kui EELK peapiiskop Urmas Viilmad võis pidada suisa peaministri mittekoosseisuliseks nõunikuks. Nii regulaarseks muutusid Eesti ilmaliku ja vaimuliku liidri omavahelised kohtumised. 

Viilma ei tee saladust, et tema nägemuses peakski kirik ühiskondlikes küsimustes rohkem kaasa rääkima, omades seejuures teiste kodanikuühendustega võrreldes privilegeeritud rolli. Sellise rolli vajadust on poliitikutele üritatud põhjendada, kirjeldades kiriku enda haaret suurema ja võimsamana, kui see tegelikult on. Viilmad on nimetatud 400 000 inimese juhiks, kuigi EELK koguduste annetajaliikmete hulk küündib vaevu 25 000ni. Olgem ausad, tegemist on väikese ja hääleka seltskonnaga, kelle mõjukuse najale toetudes on võimalik rääkida, kuidas vähemuste õigused sõidavad enamuse tahtest üle.

Teeme mõned lihtsad arvutused. 25 000 inimest moodustab Eesti rahvaarvust pisut alla 2%. Kas nende, ilmselt sügavalt usklike inimeste meelerahu kaalub üles umbes sama paljude LGBT kogukonna liikmete reaalsed kannatused, mis tõukuvad Eestis peamiselt katoliiklike fundamentalistide propageeritavast homoteerulli luulust? Kui paljud kristlased üldse mingit homoteerulli tegelikult pelgavad? Kui paljud on otsustanud fundamentalistide räuskamise ja ähvarduste tõttu antud küsimuses suurema võitluse ja sõnasõjata alistuda? EPL ja Levila kirjeldavad, kuidas SAPTKi eestvedajate Varro Vooglaiu ja Markus Järvi katoliiklik teerull süstemaatiliselt vaigistab liberaalsemaid hääli kiriku enda sees, tekitades vägisi muljet, nagu oleks vaimulike seas abieluvõrdsuse teemal konsensus ammu saavutatud. Ääremärkuse korras väärib mainimist, et Vooglaiu ja Järvi veetav kristluse radikaalne katoliiklik tiib paigutub Eesti religioonimaastikul ilmikute arvu poolest üldse kuskile ääreala äärele. Kui keegi kirjutab raamatut kristlusest Eestis, siis SAPTK peaks paiknema selle raamatu ääremärkuste real. Ärgem laskem ääremärkustel suurt narratiivi juhtida. Ja hoidkem riik ja kirik üksteisest lahus, nagu ühele Euroopa ateistlikumale rahvusele kohane.

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja