Üsnagi vaimuvaeste ja lihtsalt saavutatavate säästumeetmete kõrval on Euroopa otsimas uut süstalt, mis aitaks katta seniseid tootmis- ja tarbimisvajadusi, pikendades niimoodi saastava tehnoloogia kasutusaega.

Sel suvel saime näha ja kuulda, kuidas Vene gaasisüstla otsas istunud Euroopa on pidanud hakkama nuputama energiadefitsiidi lahendamiseks plaani, et talv üle elada. Kui lugeda uudisnuppe eri riikide kasutusele võetavatest kokkuhoiumeetmetest, tekib aga vägisi tunne, et deklaratsioonides rohepöörde vallas esimeseks veduriks pürgiv Euroopa tahab praktikas piirduda üksnes kosmeetiliste muudatustega, kuigi avalikkusele müüakse neid maha murrangulistena. Muidugi tuleb tervitada seda, et kokkuhoid on üldse rohelise majanduskasvu ja tehnoloogiliste imelahenduste kõrval rohepöörde kontekstis teemaks tõusnud, kuid küünik minus küsib: miks nii hilja ja miks nii vähe?

Prantsusmaa plaanib näiteks keelata kaupluseuste avatuna hoidmise, kui poes töötab kliima- või kütteseade. Hispaanias tuleb poodide ja avalike asutuste vaateakende tuled ööseks välja lülitada. Saksamaa valitsushoonetes on langetatud sisetemperatuuri 20 kraadini. Pealinnas Berliinis kustutati energiasäästu eesmärgil 200 ajaloolise monumendi valgustus. Mõnes Saksa linnas on langetatud avalikes ujulates veetemperatuuri ja suletud saunasid ning pesta saab ennast ainult külma vee all. Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe: Hispaania peaminister Pedro Sánchez on soovitanud loobuda energiasäästu saavutamiseks lipsu kandmisest, sest see pole vahemerelises kliimas kohane. 

Eesti valitsus pole konkreetsetest säästukohtadest veel teada andnud, kuid eilne Eesti Ekspressi artikkel annab aimu, et muu Euroopaga võrreldes ei hakka me jalgratast leiutama. Kontorites termostaadi madalamaks seadmine, välisvalgustuse vähendamine hoonete fassaadidel, kodukontori eelistamine – need paistavad olevat peamised kokkuhoiukohad, mis plaanitakse esialgu sõnastada ettevaatlikult veel suunistena, mitte kohustuslikku täitmist eeldavate korraldustena. Ahjaa, üks oluline kärpekoht veel: Tallinna linn on hakanud jõuluvalgustust senisest varem välja lülitama. Kui energiakriis tähendab vähem valgusreostust, mugavamat ja hooajale paremini sobivat riietust ning kiiremat trennijärgset taastumist, siis sellises kriisis ma tahaksin küll elada. 

Probleem on aga selles, et nende üsnagi vaimuvaeste ja lihtsalt saavutatavate säästumeetmete kõrval on Euroopa otsimas uut süstalt, mis aitaks katta seniseid tootmis- ja tarbimisvajadusi. Nii on hakatud saastava tehnoloogia kasutusaega pikendama, otsitud sellise tehnoloogia konkurentsis hoidmiseks erandeid, muudetud regulatsioone ja tehtud lisainvesteeringuid. Need muudatused võivad olla kokkuvõttes pikemaajalise mõjuga ja on reeglina raskemini tagasipööratavad kui toatemperatuuri taset sätestavad määrused.

Näiteks Saksamaal ja Poolas on mitmed gaasielektrijaamad läinud üle kivisöe kasutamisele ning Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) prognoosi kohaselt on oodata söetarbimises uut rekordaastat. Saksamaal on järelevalveasutused aga maagaasivarude vähenemisest tingitult lõdvendamas või tühistamas jäätmepõletusjaamadele ja tsemenditehastele seatud heitkoguste piiranguid. Eestiski on Eesti Energia värvanud Ida-Virumaal tööle 150 uut kaevurit, ollakse valmis põlevkivi kaevandamist suurendama ja lähima viie aasta jooksul uusi kaevandusi avama. Varem rohepöörde tõttu suletud kaeveväljad taasavati juba septembris. Taas on koššer rääkida avalikult ideest ehitada uusi põlevkivielektrijaamu. Nagu kuulutas riikliku energiafirma juht Hando Sutter: „Energianaivismi ajastu on läbi.”

Mulle tundub, vastupidi, et energianaivism õilmitseb edasi. Ekspressi artiklist võis lugeda Aura veekeskuse juhi muret, et praeguste elektrihindade juures peaks ujulapääse maksma 72 eurot. Sealjuures on Tartu linna hallatavas veekeskuses lõppemas kapitaalremont, mille tulemusena asendati suur klaasfassaad… suure klaasfassaadiga. Kindlasti oleks ka mõne energiatõhusama lahenduse leidnud. Veel paar nädalat tagasi kurtis ühe Tallinna spordiklubi omanik, et nende klubi suurel klaasfassaadil kerkib temperatuur suviti 60–70 kraadini, mis tingib loomulikult jahutusvajaduse, jahutus olevat klubis treenija jaoks inimõigus. Aga järelikult jätkub meil veel head elu, kui on ettevõtteid ja asutusi, kes ei olegi pidanud veel sügavalt kaaluma, mis tingimustes oleks neil optimaalne tegutseda või kas nende tegevusel üldse on kohta energiakaines maailmas.