Nädalavahetusel lahvatanud skandaal Pere Sihtkapitali ümber on tänuväärselt juhtinud avalikkuse tähelepanu sellele, kuidas üks erakond on rahvastikupoliitika tegemise, uurimise ja sellest kõnelemise Eestis põhimõtteliselt omastanud.

Rahvuse päästmise ülla egiidi all on loodud terve ökosüsteem ühendustest, mõttekodadest ja uurimisasutustest, mis peaksid pakkuma Isamaa natalistlikule perepoliitikale neutraalset, objektiivset ja teaduslikku kattevarju.

Eesti Ekspressi ajakirjanik Martin Laine on kõik need eri niidiotsad huviliste jaoks välja toonud. Tema ülevaatlikust artiklist saame lugeda, kuidas lisaks Pere Sihtkapitalile töötavad Eesti iibe kasvatamise nimel usinalt ka näiteks Eesti Sündimusuuringud MTÜ, MTÜ Lasterikkad Isad, SA Väärtustades Elu. Kõigil neil ühendustel on selge kokkupuude Isamaa erakonnaga. Isamaa liikmed kas juhivad neid või on nende nõukogudes, mitmele ühendusele on Isamaa ministrid teinud rahaeraldusi ja määranud tegevustoetusi, mõni organisatsioon on saanud õige hoo sisse tänu Isamaa suurtoetaja Parvel Pruunsilla annetustele. Seos Isamaa erakonnaga on nende ühenduste jaoks justkui hapnik, milleta paljud neist ilmselt lõpetaksid oma tegevuse.

Miks sellist risttolmlemist tarvis on? Näiteks selleks, et esitada avalikkuses Isamaa jutupunkte, kuid teha seda teadlase või eksperdi tiitli alt. Veel parem, kui sarnaseid jutupunkte esitavad meedias mitmed eri organisatsioonid, tekitades nii lugejas justkui tunde, et nende seisukohtade taga on laiem ühiskondlik toetus. Isamaa on näinud ränka vaeva, et luua kõlakambrit, kus nende enda nägemus iibest, perekonnast ja soorollidest legitiimse ja autoriteetsena vastu peegelduks.

Vähe sellest, olukorras, kus üks Isamaa poliitilistest mõttekodadest on unustanud oma tegevuses kas hooletusest või ülbusest teaduse baaseetika ning saanud võimupositsiooni kuritarvitades enda käsutusse inimeste delikaatsed isikuandmed, noomivad Isamaa liikmed nüüd hoopis kriitikuid, kes seisvat vastu „tõsisele teadustööle”. Pere Sihtkapital olevat viimane instants, mis julgeb niivõrd tundlikku teemat veel puudutada, ning praegune klaperjaht tähendab, et rahvastiku-uuringud ongi nüüdsest tühistatud. Nii üritatakse jätta muljet, et probleem on kogu aeg olnud selles, mida uuriti, mitte aga selles, kuidas uuriti, milliseid elementaarseid protseduurireegleid eirati või mismoodi oma uuringu subjektidesse suhtuti. 

Poliitiliselt motiveeritud vabaühenduste jaoks on uuringud, raportid ja analüüsid – ehk seesama väidetav „tõsine teadustöö” – keskne vahend avaliku diskursuse kujundamisel. Nende avaldamisega kaasneb meedia tähelepanu. Uuringuleide saavad teised sama ökosüsteemi liikmed oma hilisemates sõnavõttudes ristkasutada lootuses, et ka ajakirjanikud või arvamusliidrid korjavad need üles. Lisaks annavad uuringud aluse poliitiliseks lobitööks seadusandlikul tasandil. Selle pika protsessi käigus kipub mõnikord ununema asjaolu, et uuringu küsimused ja kasutatav metodoloogia ise võivad seista vildakatel ideoloogilistel alustel, mistõttu ei saa ka uuringute lõppjäreldusi tõsiselt võtta. Kuna järeldusteni jõudmiseks on aga kasutatud teaduslikku meetodit, on nende ümberlükkamine avalikkuses küllaltki keeruline.

Seejuures oleme Isamaa perepoliitiliste kinnisideede tõttu jõudmas olukorda, kus varsti peaksid murelikud rahvastikuteadlased lisama ühe lastetuse võimaliku põhjusena ankeetidesse poliitilise veendumuse, sest just sellest on saamas känd meie püsimajäämise teel. Olukord, kus mõistega „perekond” assotsieerub esimesena erakond Isamaa, ei ole normaalne ega saa jätkuda. Palun, seltsimehed Reinsalu, Solman ja Pruunsild, lahkuge meie magamistubadest! Ja võtke oma kipakad mõõteriistad ka kaasa, enne kui need otsapidi mõõtmistulemusi hakkavad mõjutama.