Müürileht

Toome teie rõõmuks ja kurvastuseks ühe subkultuuri ning skeene imaginaarsest elukaarest jutustava koomiksi.

Vabakutselise etenduskunstniku ja Young boy dancing groupi liikme Maria Metsalu arvates on maailma lukkupanek võtnud maha stressi ootuse ees, et kõik, mis ta loob ja millega igapäevaselt tegeleb, peab olema müüdav ja kellelegi kolmandale kasulik.

Ka kodanikuühiskonnas eksisteerivad peavool ja alternatiivsed seltskonnad. See on lugu ühest vähetuntud keskkonnaliikumisest, mille lühikeseks jäänud lennuga kaasnes nii mõnigi õppetund tulevikuks.

Festivalide Tallinn Music Week ja Station Narva programmijuht Roman Demchenko leiab, et adekvaatse dialoogi tekitamine muusikavaldkonna ja valitsuse/ministeeriumide vahel oli üks olulisemaid asju, mis aitas selle kriisi üle elada.

Raul Saaremetsa ja Ats Luige ühine lühialbum ei köida mitte niivõrd originaalsete kompositsioonide, vaid pigem ootamatu nostalgiahõngulise visuaalsusega.

Mida pakuvad inimestele (muusikalised) subkultuurid ning kuidas on see ajas ja kultuuriti muutunud? Millele ja kuidas on punkarite ning skinheedide mitmesugused (sub)subkultuurid ajalooliselt vastandunud ja kuidas toimivad need vastandused tänapäeval?

Noore skulptori Sarah Nõmme jaoks on aasta pakkunud loomingulist väljakutset: „Tunnen, et mu eriolukorra alguses eksisteerinud loomepõuast sai lõpuks hea sütik, andes rohkelt ainest, mida loominguliselt rakendada."

Ehtekunstnik Sigrid Kuusk leiab, et hirmu- ja teadmatusetunne väsitab, rusub ning murendab julguse suurelt mõelda, rääkimata selles suunas tegutsemisest.

Kontsertide ja muusikaürituste helirežissöör Veljo Sepp meenutab segasele aastale mõeldes: „Esimese eriolukorra alguses tundus, et olukord on nii sitt, et pole isegi enam tuleviku väetiseks."

Veebruaris oma sooloalbumi „What Have You Become?” ilmutanud Maris Pihlap on vormistanud muusikaks suureks kasvamise veidra ja valuliku aja.

Kunstnik Alexei Gordini arvates on hakanud inimesed rohkem kunsti poole vaatama, sest galeriid ja muuseumid on suletud: „Tavaliselt ongi nii, et kui millegi enesestmõistetavus kaob, siis selle väärtus kasvab.”

Guard of the Abyssi „Melancholile” valitud palad on salvestatud aastatel 2002–2006 ja need on tiražeerinud kodumaine rahvaloomingu talletaja, kassetimanufaktuur Trash Can Dance.