Müürileht

Me võime endale osta nahast keebi ja tuusad päikeseprillid, unistada paremast või põnevamast maailmast, aga levitades ideid vaenlastest, kes tahavad meilt röövida vabaduse, võib asi kiirelt jamaks kiskuda, kui sellesse jäneseurgu tõmmatakse kaasa ka teised inimesed.

Filmirežissöör Marta Pulk arvab, et kriis on alati ka suur peegel: „Kui tavapärane reaalsus mureneb, on see hea hetk uuesti iseendaga kohtumiseks, ülevaatamiseks, kuidas ma siin maailmas tegutsen ja kas see modus operandi teenib mind.”

Eesti inimene ei oska arhitektuuri- ja ruumiteemadel arutleda – meie ruumiline intelligentsus ehk ruumi-IQ on madal. Maju hinnatakse jätkuvalt nagu 19. sajandi maalikunsti mõõdupuuga ilus/kole.

„Anima Mea” avab kosmilis-religioosseid ja universaalseid teemasid koorimuusika kaudu.

Kas sina oled juba virgunud? Ei, seda küsides ei pea me silmas ärkamist, vaid kontseptsiooni, mis on jäänud paljude jaoks ilmselt häguseks. Niisiis, kes või mis on „woke”?

„Tulevik on alati tume ja see ei ole mitte ahastava viimsepäeva prohveti hüüe kuristiku järsult servalt, vaid loomulik olukord, paratamatus, milles pole midagi negatiivset,” arvab lavastaja Jan Teevet.

Hooandja platvormil on võimalik toetada Marten Kuninga esimese luulekogu „Sabata koma” väljaandmist.

„Olen sellest põntsust palju õppinud ja arenenud, nii et imelikul moel olen sellele ka tänulik,” kirjeldab oma koroona-aastat räppar Manna.

Kultuurinähtuste peavooluks ja underground’iks jaotumine näib eriti popkultuuris justkui paratamatu. Aga mida see jaotus endast õieti kujutab või milleks me seda vajame – on see väärtusteljestik, on see poliitika? Või tasuks hoopis ideoloogiad kõrvale jätta ja rääkida statistilistest faktidest?

5. ja 6. juunil toimub Telliskivi Loomelinnakus esimest korda kunstifestival „Ma ei saa aru”, mis toob kahel päeval fookusesse ühe kunstivaldkonna. Sel aastal on festivali keskmes tänavakunst.

Koroona on nagu paus, peale pausi on mingid asjad jälle uued ja huvitavad, elamused ehk võimsamad jne, loodab vabakutseline kirjanik ja kunstnik Margit Lõhmus.

See lugu on visuaalne läbilõige tantsupidudest Eestis läbi möödunud sajandi. See saab alguse noore Eesti Vabariigi perioodil toimunud detailideni struktureeritud eeskavaga pidudest ning lõpeb uue aastatuhandega, mil väikeste alternatiivse tantsumuusika ürituste kõrvale ilmusid mitme tuhande osalejaga ohjeldamatult hedonistliku õhustikuga reivid.