Müürileht

25. jaanuaril lahkus meie seast Eesti disainihariduse alusepanija, emeriitprofessor Bruno Tomberg.

Pastasõbrad, rõõmustage! Maria Aderi omanimeline toidudisainistuudio pakub seekord välja retsepti, kuidas lihtsate vahenditega kodus ise pastat valmistada.

Miljardite teine kauamängiv on kolm Eesti muusikaauhinda pälvinud debüüdile väärikas ja loomulik jätk.

Kliimamuutuste tagajärgede intensiivistumine on käivitamas inimeste ürginstinkte. Võitlus eluruumi nimel, verre uputatud ühiskondlik puhastustöö, süüdlaste otsimine – praegu kõlavad need veel kaugete ajalooliste seikadena, aga ei maksa arvata, et inimkond on kaitstud selliste ideede leviku eest.

Kosmikud on andnud välja uue albumi, mis kannab kaamosele kohaselt pealkirja „Morbiit”.

Mikita mütopoeetilised esseed eestlusest, digimaailma plahvatus ja NO99 „Ühtne Eesti suurkogu” on vaid mõned märksõnad, mis teistkümnendatest kaasa võtta. Arutame „Plekktrummi” saatejuhiga, kas üks raamat suudab tõsta huvi eestluse vastu, kas tehnoloogia teeb kultuuri paremaks ning kas kunst saab mõjutada ühiskonnas toimuvat.

Valmiva valitsuse uitmõte kohustada sadu vabaühendusi endile annetanute nimed avalikuks tegema on ohtlik. Seni on jutt käinud justkui poliitikat mõjutavate vabaühenduste puistamisest, aga need pole üksnes SAPTK ja Salk, vaid selliseid on kümneid ja sadu: kõik ettevõtjate liidud, puuetega inimeste kojad, korteriühistute katus, olümpiakomitee, kooriühing, kirik, toidupank, sinu asumi- või külaselts.

Intuitsiooni vastandatakse tavapäraselt kõigele ratsionaalsele ning ka selle toimimist ei omistata tavakeeles mitte ajule, vaid näiteks südamele (südamehääl) või üldiselt kõhule (kõhutunne), lisaks ei tegelevat sellega ükski viiest teadaolevast meelest (vaid hoopis kuues või seitsmeski). Aga äkki on intuitiivsus hoopis üks inimaju väga ratsionaalne funktsioon?

Hinnakem argipäeva ja juhuslikkust ühes sellega – isegi kui tundub, et maailm on seisma jäänud, juhtub elu meie ümber kogu aeg.

Colombialasest režissöör Carlos Eduardo Lesmes Lopez on elanud Eestis nüüdseks üheksa aastat ning töötanud siin kümnete filmide ja reklaamide juures. Veebruaris esilinastub tema esimene täispikk dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin”.

Sõdade, majanduskõverate ja katkestuste rida on kujundanud pealinnast omalaadse arhitektuurismuuti, kus enamasti puuduvad suured tervikud, ja otsustamine, mis vääriks mitmekesisuse virvarris säilitamist, võib olla kaunis keeruline.

See, mida nimetame raamatuks, on rohke avaldamise ajastul vesistunud ja teravuse kaotanud. Kas kõike, mis kaante vahele pandud, saab nimetada raamatuks, saab pidada kirjanduseks?