Müürileht

Eesti Filmi Instituut kuulutab Digikultuuri teema-aasta 2020 raames välja ideekonkurssi 1-minutiliste lühifilmide loomiseks.

Eesti autoripopist rääkides ei saa kuidagi mööda Vaiko Eplikust, see on fakt. Seetõttu on ka mõistetav, miks meil on tekkinud kodumaine minižanr eplik-core, mis tähistab sarnast postestraadlikku ja protohipsterlikku naivistlikku popmuusikat ja millest pole viimastel aastatel siinmail puudust tulnud.

Meespartneri puudumise tõttu ei pea soovitud lapsed sündimata jääma – appi tulevad spermapangad, kus pakutakse lisaks viljakusprobleemidega heteropaaridele abi ka teistele emaks saada soovijatele.

Tumeda vindiga avangardset süntpoppi ja new wave’i viljelev bänd Svet Nureka on saanud valmis uue video loole „Amenhotep”.

Värskel lapsevanemal tekib aeg-ajalt õigustatult küsimus, et milleks see kõik? Millal saab naasta normaalsusesse ja tagasi oma individuaalse vabaduse?

Täna saab meie vahendusel eelkuulata Endamisi Salamisi 9. aprillil ilmuvat albumit „Kolmas”. Artisti enda sõnul on see plaat kui 15-korruseline paneelmaja, mis on tegelikult kosmosesüstik.

Pärast „Kahekesi” esietendumist kuulsin kuluaarides etteheiteid, et muidu nii eksperimentaalne Kinoteater on seekord kindla peale välja läinud, lavastanud suhtedraama. See väide ei pea paika, sest kui „Kahekesi” midagi suhete kohta ütleb, siis seda, et suhte otsimine või suhtesse astumine on kõike muud kui kindla peale minek.

Perekonna „traditsiooniline” ideaalmudel, nagu me seda ette kujutame, ei pärine kusagilt tsivilisatsiooni koidikust, vaid on 19. sajandi romantismi ja jõuliselt esile kerkinud kodanluse pärand.

Lastesaamise keskkonnamõju üle arutamine on nii mõneski seltskonnas endiselt tabu, ent ajal, mil nooremad põlvkonnad juba ise häälekalt elamisväärset planeeti nõuavad, on see siiski igati kohane teemapüstitus.

Lastekasvatus on üks pikemat sorti ellujäämismatk. Kuidas on juurdunud idee, et sedasorti matka on optimaalne läbida tuumikpere vormis, kus pooled tajuvad end oma muredega üksi olevat ning tunnevad alailma puudust ajast, vabadustest, kogukonnast? Ütleme otse välja: tuumikpere on ebaõnnestunud nii laste, vanemate kui ka riigi jaoks.

Filmikriitikat kiputakse tänapäeval pidama kaduvaks nähtuseks. Või on see kriitikute enda kurbirooniline sisekaemus, sest tundub, et pole piisavalt lugejaid, raha ega järelkasvu? Müürilehe filmikriitikute konkurss tõestab, et vähemasti huvi on valdkonna vastu suur.

Ärajätmised, edasilükkamised, ajutised sulgemised ja sundpuhkused – kultuurikatkestuse kannatajaiks ei ole vaid suured teatrimajad jt institutsionaalsed kultuuriasutused, vaid ennekõike omaalgatuslikud tegijad ning vabakutselised – kunstnikud, muusikud, literaadid, produktsioonitiimid, koomikud…