Müürileht

Mitteametlik ja mitte päris täielik leksikon kõige olulisemate kinnisvara puudutavate mõistetega kinnistust kipsplaadini.

Eestis avatakse ja uuendatakse igal aastal kultuurilise otstarbega kinnisvara. Tehastest saavad ülikoolid, aitadest galeriid ja tühjadele maalappidele kerkivad muuseumid. Vaatame, milliseid uusi kohti on kohalikule kultuurikaardile lisandumas.

Cherushii ja Maria Minerva on loonud valemi, mis on erakordselt lõbus ja lustakas, ent ei tee ka ühtki loomingulist lahjendust.

Kinnisvara võib olla inimesel ka ristiks kaelas, eriti kui see asub maal tihedate kadakate vahel. „Tõde ja õigus” või mitte, aga ürgse põlluharijahingega eestlane ilma kinnisvarata juba naljalt ei saa.

Tuntud lastelaulud kubisevad vihjetest, et kinnisvaratehingutes ja ehitusalaselt vajaksid nende tegelased rohkem spetsialistide nõu. Kinni ei peeta turvanõuetest ning materjalidena kasutatakse lund ja mulda, rääkimata sellest, et kodu ei suudeta üleski leida.

Anna Kaneelina debüütalbum mõjub tõsimeeli nagu kaneel. Mõrkjasmagus helipalett tekitab omamoodi metamorfoosi. Plaadi kaanekujundus on suviselt kerge ja õhuline. Ometi viib üllitise sisu kuulaja (vähemalt minu) iseenda hämaratesse katakombidesse, pimedasse saali, kus saab oma murede ja rõõmudega tantsiskleda nagu Anna videos „Thunder”.

Gentrifikatsiooni selle algses tähenduses tuleb Eestis omandivormi omapärade tõttu ette harva. Selle asemel näeme Kalamajas ja Karlovas sümboolset väljatõrjumist, mis võib tuua tulevikus kaasa ruumilise segregatsiooni rahvuse või sissetuleku alusel.

11. aprillil esietendus Tallinnas Kanuti Gildi saalis Kädi Metsoja koreograafiline põnevik „tegeele”, kus Kädi on nii lavastaja kui tantsija rollis. Diagonaalsetel kaldteedel ülesse alla viskuv, kukerpallitav, libisev, saltotav, jooksev lavastus tekitab vaatajas adrenaliinisööste ja kerget peapööritust.

Eluasemete erastamise tagajärjel tekkis Eestis omanikeühiskond. Neile, kes olid eluasemeturule sisenemas, muutus eluaseme ostmine justkui normiks. Nüüdseks aga oleme jõudnud uude ajajärku, kus peame tõdema, et ainult turumehhanismidest ja omanikuasustusest tõhusa eluasemeturu toimimiseks ei piisa.

Rahvusvaheliste majandusdebattide keskmesse tõusnud arutelud ebavõrdsuse leevendamisest ning kaasavast majanduskasvust on lauale toonud küsimuse varamaksudest. Mida oleks võita või kaotada kinnisvaramaksust Eestil, kus varamaksud on Euroopa Liidu madalaimad?

Praegusel uusrahvuslikul ajajärgul pole läänemaailma taustata kunstiinimesed kaugeltki privilegeeritud „globaalsed kodanikud”, kes saavad rahulikult maailmas ringi rännata.

Märkimisväärsed sarnasused Kreuzbergi, Telliskivi ja teiste hipsterlike piirkondade trendikohvikute sisekujunduses ei viita globaalsele kujutlusvõime piiratusele, vaid muutustele kodususe mõistes.