Müürileht

Inglise keeles on sõna void, mida ei ole otseselt võimalik eesti keelde tõlkida. Lähim vaste...

„Musical adventures fading into the sunset” – nii kõlab C. Stallonesi Tallinnas salvestatud live-albumi eelviimase loo sissejuhatus. Fraasi võib võtta lihtsalt lüürilise „I’m happy I have a concert” stiilis kõrvalepõikena, aga tarvitada ka abivahendi või legendina, mis aitab Sun Araw’ kõrbelikus neopsühhedeelias ellu jääda.

Homeshake on olnud alati ekstravertne introvert. Tabanud midagi tänapäeva inimesele liiga omast. Tema eripära indie-skeenes on see, et ta oskab teha tähtsaks selle, mis jääb helide vahele, mitte nende sisse. Tema kaks esimest albumit toimisid väheste vahendite peal, kontseptsiooni lihtsus läks kokku kummalise helipildiga ja tegi selle süsteemi huvitavaks.

Dawn Richardi kolmas sooloalbum on kui liiga andekas, tähelepanust ilma jäänud sohilaps. Triloogiat lõpetaval teosel on sõlme/spiraali iseloom. Olgu see siis köis või vedru, seda otsustagu igaüks ise.

Kui vahel on ebakindel tunne, kas juustuste leopardimustriliste truspade kandmine võiks natukenegi lahe olla, tuleks puntras olevad klapid lahti harutada ja suruda näpuga (või nupuga) Soft Hairi debüütplaat play-seisundisse, et ennast kergem veenda oleks.

Kuulikiirusel Frank Oceani teine kauamängiv „Blonde” ei saabunud, aga püssirohu järele lõhnab küll.

Kõige kõvemad tüübid määrivad kokat igemetesse ja mõistavad selle kvaliteeti otsekohe. Eriti lahe näeb välja, kui nad teevad seda terava noa otsast, lahedas asuurses ülikonnas, mokassiinid jalas.

Intsikurmu festivali väiksuse tõttu oli lauset „ma eksisin ära” üsna keeruline kasutada, ja kui isegi oli, siis maagilise Lõuna-Eesti metsa ümbritsev haare lausa sundis seda tegema.

Ignorantsele suurlinna elanikule mõjuvad väikelinnade nimetused tihti geograafiliselt paikapanematult. See tähendab seda, et kui keegi ütleb näiteks: „Sõida Kilingi-Nõmmesse”, satutakse segadusse ja mõeldakse, kus Eesti kandis selline linn olla võiks.

Ligikaudu art rock’i žanrisse paigutatav Radioheadi uus LP „A Moon Shaped Pool” on siiani ansambli kõige esteetilisem töö. Ta on nagu voolav vesi oma erinevates ettejuhtuvates vormides.

M83 on maandunud lettidele oma uue kosmosliku plaadiga „Junk”, mis on oma kõlasuunaga pigem „pila-kultuslik” kui miski liiati tõsiseltvõetav.

Kui Matisse istuks keset ülerahvastatud klubipõrandat ja maaliks midagi varvastega, ise samal ajal kananuudleid süües, kõlaks see täpselt nagu Animal Collective’i värskelt ilmunud kümnes täispikk „Painting With” – 41 minutit eriskummalist ning spontaanset maalimisseanssi.