Müürileht

Üldisest ühiskondlikust lahtiühendatusest, kirjanduse vähenevast mõjust ja nähtavusest, loomeinimeste elutingimustest, Eesti venekeelse kirjanduse olukorrast, kaotatud põlvkonnast ja selle kõige kohal kummitavast klaaslaest.

Nii nagu kriitikuil on õigus arvustada autorite teoseid – kui vaja, siis kriitiliselt –, on ka autoreil õigus arvustustele reageerida. See käib asja juurde, solvumisest ja konfliktidest sellel põllul lõplikult ei pääse. Mis aga juhtub siis, kui naiskriitik arvustab kriitiliselt naiskirjaniku teksti!?

Iga festival, ükskõik kui tore ja inspireeriv, saab ükskord läbi ja võib ilmneda, et järgnev argipäev on sama hall ja murelik kui eelnevgi.

Hoiatus! Seda teksti ei kirjutanud inimene, vaid robot. Kuna siinkohal on selle äratrükkimise mõte esmajoones nimelt selles, et näidata, kuidas ja millist proosakirjandust ChatGPT teha „oskab”, on seesinane tekst erandkorras ka täiesti (keele)toimetamata.

Kui lähisuhtevägivalla esimene tunnusmärk oleks siniseks löödud silm, oleks sellise suhte äratundmine ohvri ja/või tema lähedaste jaoks palju sirgjoonelisem, ja nõnda ka sellest väljumine. Tegelikult eelneb esimesele füüsilisele vigastusele terve rida nn punaseid lippe, mille õigeaegne märkamine võib aidata võimalikult vara vägivaldsest suhtest välja astuda.

Maia Tammjärv kirjutab Müürilehe sünnipäevafestivalil esineva Andri Snær Magnasoni raamatust „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust”.

Sellest, miks me teeme asju, mis ei ole meile head, kui paratamatu on Eesti alkoholikultuur, miks on lihtsam karjaga ühte sammu käia kui sellest eristuda ja kuidas (mitte) aidata lähedast.

Piret Põldveri alkoholi ja sellest loobumist kõnetav raamat „Hoog” koosneb ühest novellist ja kaheksast intervjuust. Uurisime autorilt veidi teose ning teema tagamaade ja tehtud järelduste kohta.

Viimase paari päeva jooksul on kõik Eesti meediaväljaanded ja -kanalid hakanud taas lahkelt broneerima suuremat kõlapinda ühele radikaalsele ja inimvaenulikule sihtasutusele ning ühele radikaalsele ja inimvaenulikule erakonnale.

Eesti esimese LGBT+ ajaloo raamatu ilmumise puhul räägime teose tegijatega muu hulgas sellest, mis on – ja mis ei ole – saja aasta jooksul muutunud ning kuidas leida 19. sajandi elulugudest rõõmsaid ja 20. sajandi kohtudokumentidest ilusaid kväärilugusid.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime Tartus külas kirjanikul, tõlkijal ja leiutajal Anti Saarel.

Viimase seitsme ja poole aasta jooksul on meil võrdõiguslikkuse küsimustes mõndagi muutunud. Kas feminism on tõesti peavoolustumas ja kuidas suhtuda light-feminismi? Maia Tammjärv otsib vastuseid Feministeeriumi Aet Kuusikult ja Kadi Viigilt.