Müürileht

Kui vahepeal nägime vaid maanoorte linna migreerumise tendentsi, on viimasel ajal pildil ka vastupidised juhtumid, kus linnalapsed lähevad oma Vargamägesid otsima. Kas sealt aga seda kurikuulsat armastust leiab?

Maaelunumbri luuleread räägivad aedniku süüst.

MTÜ Mooste KülalisStuudio projekt „Metsik. Käärimine normaalsuse äärealadel” startis selle aasta kevadel kunstiresidentuuridega, mis kulmineeruvad 22. juulil ühisnäitusega Viislil Põlvamaal.

Suvel möödub 100 aastat Nelson Mandela sünnist. Dokfoto Keskuses avatakse sel puhul 5. juulil Lõuna-Aafrikas elanud ja töötanud Juhan Kuusi fotonäitus „Mälu kui relv”, mille on kureerinud Kristel Laur ja Toomas Järvet.

Juulis võib nii Tartu Ülikoolis kui ka EKAs maali erialal tudeerinud kunstnikku näha Tartu Kunstimajas Joanna Hoffmanni kureeritud näitusel, ent tartlasel on ette näidata ka produktsioonikunsti töid arvutimängude vallas.

Kui su kodukoht on olnud aastaid omamoodi haldusüksuste persona non grata, tuleb võtta kätte ja tõestada vastupidist. Selle on teinud enda südameasjaks režissöör ning festivali Mägede Hääl üks korraldaja Ivar Murd. Rääkisime väärarusaamade ümberlükkamisest, Ida-Virumaa parimatest paladest ning tema teisest kirest ehk dokfilmist.

8.–14. juulini kogunevad tantsuhuvilised taas nädalaks Viljandisse juba 25. korda toimuvale festivalile notafe. Tegemist on „kaasajakohase kooliga, kus ei pea õppima, aga milles saab osaleda”.

Rõuges pesitseva ja toimetava Tõnis Tootseni päevikusissekannetes kohtab nii hundikutsikaid, konnakoori, punaseid kärbseseeni kui ka sõjaväekoptereid. See on taust inimese ja looduse vahekorra üle mõtisklemiseks.

Uurime, milline on Eesti ökokogukondade nägu, millega seal täpsemalt tegeletakse ning kuidas pakuvad nad alternatiivi tarbimisühiskonna individualismile.

Alates tänasest, 22. juunist kogunevad Balti riikide parimad üliõpilaskoorid, tantsijad ja pillimängijad Tartusse. Festival Gaudeamus toimub igal aastal vaheldumisi Eestis, Lätis ja Leedus, seekord ongi järg jälle meie käes.

Teadupoolest loevad moodsad inimesed järjest vähem raamatuid. Mõistagi seetõttu, et me ei ole enam piisavalt esoteerilised ega tea, missuguseid teoseid just meie tähemärk kogu sellest trükisõna virvarrist lugema peaks. Aga nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi Müürilehest.

Janar Ala „Oma rahva lood” on raamat neile, kes naudivad eksistentsiaalset ängihuumorit.