Müürileht

Samal ajal kui keskmine eluiga tõuseb ja arusaam keskeast nihkub ülespoole, pommitatakse inimesi, peamiselt just noori naisi, varakult juttudega vananemise ohtudest. Kellele jääb privileeg rahulikult ja loomulikult vananeda?

Ruumiloome võib ühiskondlikke ebavõrdsusi leevendada, kuid ka süvendada. Eestit viimasel veerandsajandil iseloomustanud autokeskne planeerimine on põhjustanud pigem viimast, tõugates liikuvusvaesusesse rohkem inimesi kui praegu poleemikat tekitav automaks.

Vestleme värske debütandiga kirjanduse köögipoolest, vahust, õhust ja õrnusest, muidugi armastusest, aga ka konservatismist ja fundamentalismist, traditsioonide kaitsmisest, moraalselt õigustamatutest privileegidest ja viimaks sellest, mis on ja mis ei ole päris raamat.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord külastasime lavastaja ja etenduskunstniku Johhan Rosenbergi ajutist stuudiot Veneetsias.

Fred Jüssi järgi on vaikus üks meie suurimaid loodusressursse, aga usutavasti on vaikuse kogemise võimalus (ja lähedus) lisaks sellele ka privileeg. Suurlinnade ümbruses ei pruugi olla võimalikki leida soppi, kuhu näiteks liiklusmüra ei ulatuks, küll aga võime teritada kõrva Muraka rabas, Viru- ja Pärnumaa metsamassiivides ja nii mõnelgi Eesti saarel.

Üha enam pihustunud ja laiali venitatud kultuurielus on aasta kokkutõmbamine ja allajoonimine aina keerulisem ülesanne. Ometigi on Müürilehe toimetus taas oma subjektiivse valiku teinud ja mõned seigad poodiumile tõstnud, puudutagu need kismasid, raha või koostööd.

„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Kuigi animaator Roland Seer tegutseb ka muusikuna, uurime temalt seekord animeeritud muusikavideote lavastamise kohta.

Kunst on pikk. Kui pikk, vajab pidevat mõõtmist ja mõõta saab ainult asjatundlik mõõtja. Just sellise võtabki Sirp tööle.

(Algaja) vabakutselise elu süsteemis, mille kõik osad on disainitud takistustena, ei ole muidugi mingi meelakkumine. Eriti kui võrrandisse siseneb mõni vääramatu jõud. Sellegipoolest ei tohiks unustada ka iseenda peremeheks olemise hurmavat privileegi!

Peosarja ja plaadifirma Halal Club residendi ja kaasasutaja Lene Ma Rue DJ-debüüt oli küll alles kolm aastat tagasi, kuid ta on löönud selle aja jooksul käed Hollandi agentuuriga Vaulted Music, jaganud lava selliste artistidega nagu Paula Temple, Nico Moreno, SPFDJ, Daria Kolosova, Fjaak jpt ning astunud üles Taanis, Ungaris, Itaalias, Hispaanias, Hollandis, Saksamaal ja mujal. Ta on tuntud oma kiireloomuliste settide poolest, mis tähendab, et tema mängitud muusika süda tuksub harva alla 150 löögi minutis.

Mida hakata oma viha ja õiglustundega peale siis, kui ise pole tingimata ebavõrdsuse all kannatanud? Kuidas, millest ja kellest üldse rääkida saab ja tohib? Ja kuidas leida need õiged sõnad?

Linnahalli puudutavates debattides antakse liiga vähe sõna noortele, kes on andnud hoonele selle praeguse iseloomu. Linnahall on Z-generatsiooni jaoks koht, mis resoneerib nende kogemusega. Uus Noblessner või konverentsikeskus võtaks noortelt ära viimase paiga, mis võimaldab neil vaidlustada pealesurutud identiteedinarratiive.