Müürileht

Urmo Metsa „Võimalikud majad" on korraga kirjandusteos ja arhitektuurne ese, mille puhul võib arvustada nii kirjeldustasandite ja stiilide vaheldumist kui ka nende lehekülgede enda materiaalseid omadusi.

Marja Unt arutleb, kas saja autori tekstid Värske Rõhu esimeses antoloogias toimivad üksnes eraldiseisvalt või tajub lugeja ka koguteost omaette tervikuna.

Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Kümne aasta jooksul on Tartu linnaruumiga palju tegeldud. Samas pole justkui midagi enneolematut valminud. Huvitaval kombel moodustub jooksvatest toimetamistest selge lõpetatud tervik, mis kujunemise ajal kohe ka probleemseks muutus.

Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Üks suurimaid kaotusi Tartu akadeemilisele rahvale on ülikooli raamatukogu. Esimeste kursuste tudengeile tundub see kui müüt kunagisest kuldajast, muinasjutt – kauge ja kättesaamatu. Aga on neidki, kes veel mäletavad.

Kiirkohtingul vestleme Tartu värske linnakirjaniku Mika Keräsega. Mika on laste- ja noortekirjanik, „Supilinna salaseltsi” teksti autor ning Tartu Santose fänn, kes tuli Tartusse õppima juba 93. aastal ja jäigi siia.

Sel laupäeval, 24. veebruaril alustab Balti jaama külje all asuvas peopaigas Kopli 2A uue kooli hiphopi suunitlusega peosari Lil Pidu, mis on kasvanud välja Mutant Disco Pudru Kuuli Psühhedeelsest Aidast, kus Siim Nestor viimased kaks aastat hiphopil kõlada lasi.

Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Kui Reformierakond 1997. aasta kevadel Tartus esimest korda võimule tuli, käisin kolmandas klassis. Olen kasvanud üles teadmisega, et Tartu on Reformierakonna kants ja keegi ei saa sinna midagi parata.

Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Kas boheemlaslikust ülikoolilinnast võiks saada innovaatiline start-up’i-keskus? Tartu kavandab sellist digimuutust, kuid üllaid ambitsioone võivad hakata pärssima igihaljad probleemid lennuühenduse, kahaneva rahvaarvu ja investorite nappusega.