Müürileht

Müürilehe aeglusenumbris seab sõnu stroofidesse kirjanik, kes on teiste seas tõlkinud ka Derridad ning Deleuze’i ja Guattarit.

Söögitegemine võib tunduda nii mõnelegi väga pingelise, lärmaka ja kiire tegevusena. Kes poleks näinud telesaadetes kuulsaid chef’e ja sous chef’e mööda kööki kihutamas justkui surmaohus, pannide ja pottide kolinal, õli pritsimas, kisa kõrvulukustav… Kuid see kõik on vaid näiline.

Jüri Kolgi novellides leidub nii seda, mille peale vaimustuda, kui ka seda, mille peale tahaks appi karjuda ja raamatu aknast välja heita.

Paavo Matsini romaanis on kõik pidevas muutumises, muundumises, moondumises, loomiseelses musta päikese tohuvabohus, seega tõe leiab see, kes raamatu peeglisse pöörata oskab.

Docpoint on pühendatud sel aastal nii Eesti kui ka Soome 100. sünnipäevale, mille puhul on mõlemas riigis näitamisele tulev avafilm Mart Laari esimesest valitsusest rääkiv hoogne „Rodeo”.

Kadri Toom selgitab ekraanikoloriidist inspiratsiooni saanud värviplahvatust oma graafikas sellega, et küllap ta mõtleb endiselt nagu maalikunstnik.

Müürilehe aeglusenumbris vestab Kaspar Jassa ühe unejutu.

Lugu ajast, mil hävitajad veel täiskiirusel üle taeva ei vuhanud ning arvuti sisselülitumise ajal jõudis munad ära keeta.

Traumaatilisest elukogemusest toibumine võib nõuda väga palju aega, mille leidmine on ühiskondliku saavutamissurve tõttu tihti raske.

Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostööveerg räägib seekord ajast ja aeglusest ning pakub muu hulgas ka lahendusi.

Lehetoimetus on kummaline keskkond, kus konveierilindi taha on pandud tööle tundliku organismiga loomeinimesed, kes näitavad ajasurvega kohanemiseks üles märkimisväärset loomingulisust.

„Riidekapp” on retrorubriik. Kunagi Müürilehe ja Trash to Trendi koostööst sündinud ja nüüd lugejate soovidele vastu tulles taas ellu äratatud. Miks inimesed panevad oma kappi just selliseid asju, nagu nad panevad? Riidekapi ust paotab tekstiilikunstnik ja värske Wiiralti stipendiaat Eva Mustonen.