Müürileht

23. ja 24. novembril etendub Paide teatris Barbara Lehtna lavastatud nüüdisooper „Monstera Deliciosa”. Tegu on Eesti-Läti koostöölavastusega, mille dramaturg on Linda Krumina ja helilooja Līva Blūma. Kohtume Barbaraga kuus päeva enne Läti esietendust – Barbara sõnul elab ta parasjagu teatris.

Viimaste nädalate meediaveergude jälgimine on kinnitanud, et on toimumas mustvalge meediasõda, kus pooled on ette valitud ja pooltoonidele ei ole eriti ruumi.

Mirjam Parve debüütluulekogu „Varjukeha” käsitleb, nagu pealkirigi osutab, kehas ja kehana olemist, valgustades inimkogemuse hämaralasid sõnatundliku huumoriga.

Kaheksa aastat tagasi tekitas mõiste „pagulane” Eestis hüsteeriat. Kuus aastat hiljem rääkisime juba sõjapõgenike aitamisest üleüldise empaatiaga. Mõlemal juhul olid kõne all isikud, kes olid jäänud neist suuremate jõudude hammasrataste vahele. Pagulased on tavalised inimesed, kes on sattunud ebatavalistesse oludesse, mis muutuvad nende jaoks järjest keerulisemaks.

„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord räägime Full of Junk Designi loojate Pille-Riin Lillepalu, Gerda Sülla ja Liisa Lilienthaliga kultuuriürituste taaskasutuse põhimõttel valmivast kujundusest.

Samal ajal kui publik kinosaalis liikuvate piltide maagilisse maailma ära kaob, hakkab projektsiooniruumis paralleelselt jooksma üks teine film, mis võib sarnaneda nii märuli kui ka kitchen-sink-realismiga.

Kultuuripoliitika tendents käsitleda kunsti selle väärtusest kaugemale ulatuva hüvena peegeldab selle rahastuse individualistlikke aluseid, heites nii varju kunsti poliitilisele potentsiaalile ning alahinnates kunstnike loomingulist panust. Kokkuvõttes ei ütle see midagi selle kohta, kuidas kunsti luuakse ja kes seda teevad.

Kui Eestisse 20. sajandi alguses esimesed kinod tekkisid, ei tervitanud kõik värsket nähtust sugugi kiidusõnadega. Lisaks muule nähti selles moraali õõnestajat ja seda seostati kuritegevuse kasvuga.

Kunstihoone Lasnamäe paviljonis seadis end sisse Tallinna Fotokuu peanäitus „Transs” ja üle pika aja saab tehnoloogiateemalise näituse külastamisel kehalise kogemuse.

Monteerija ja produtsent Liis Nimik püüab oma esimese täispika dokumentaalfilmiga „Päikeseaeg” juhust ja vaatleb märkajaid.

Novembri pimedad ööd veedab kultuurihuviline eestlane teadagi kinosaalis. Kohe-kohe startiva PÖFFi ootuses pani kultuurikriitik Andrei Liimets ritta küsimused, mida iga PÖFFi külastaja sõltumata varasemast filmihuvist võiks endalt enne kavast filmide välja noppimist küsida.

Kooljakuu ei too meie n-ö õuele mitte vaid mardi- ja kadripäeva (mida eriti Halloweeni põlgureid tingimata vääriliselt tähistama mahitame!), vaid ka palju muud kultuurset. Feminismi, kirjandust, teatrit, (lühi)filme, kunsti, etenduskunsti, heategevust, punki, klaverimuusikat ja luuletantsu. Igaühele midagi!