Müürileht

Inimõiguste eest tuleb seista päevast päeva ka siis, kui tundub, et selleteemaline sisuline debatt on ühiskonnas juba maha peetud ja murekohad selgeks vaieldud.

Objektiivi ja Uute Uudiste infoväljas ekseldes tekib paratamatult iiveldus. Sellega harjub küll lõpuks ära, kuid soovitud empaatilist ühenduspunkti äärmusparempoolsete portaalide sihipärane kriitiline lugemine ei võimalda.

Konsumeristlikule kuhjamisele vastanduv minimalistlik eluviis võib olla pealtnäha ökoloogiline ning kanda endas lubadusi edust ja õnnest. Sellegipoolest on tegemist pigem edukate praktikaga, milles tunneb ära tarbimisühiskonnale omaseid jooni.

Kui elu muutub liiga suureks ja intensiivsused voolavad üle, siis tuleb vaadata, kuidas popkultuur saaks siin aidata oma tuppa tõmbuda.

Valu mäletamine aitab ära tunda sarnaseid hoiatavaid mustreid, mis viisid haiget saamiseni, ent see võib kinnistada ka ohvrirolli, mis otsib sageli päästikuid valel ajal ja vales kohas. Soovist valu ümber tajuda sünnib aga kättemaksuhimu.

Globaalne siseeksiil toob esile kaks vastandlikku reaktsiooni. Ühelt poolt kuulumisvajaduse, enese allutamise ühisele printsiibile, teisalt isepäisuse, fuck-y’all-individualismi. Üks pool näeb, et kehtestatud sunnimeetmed on need, mis päästavad inimkonna, teised on kindlad, et just need hävitavad meid inimestena.

Ärajätmised, edasilükkamised, ajutised sulgemised ja sundpuhkused – kultuurikatkestuse kannatajaiks ei ole vaid suured teatrimajad jt institutsionaalsed kultuuriasutused, vaid ennekõike omaalgatuslikud tegijad ning vabakutselised – kunstnikud, muusikud, literaadid, produktsioonitiimid, koomikud…

Kui keegi kasutab avalikes aruteludes mõistet „hüsteeria”, võib olla üsna kindel, et tema eesmärk on käsitletavat teemat trivialiseerida ja edasine arutelu sulgeda. Eriti levinud on selline praktika naistevastasest vägivallast rääkides.

Valimistulemused üle Euroopa näitavad, et sotsiaaldemokraatlik sajand on lõppenud. Traditsioonilise töölisklassi hääbumine ning globaliseerumise võitjate poolele asumine on muutnud sotsid marginaalseks jõuks. Sotside allakäik ähvardab hävitada sõjajärgse liberaaldemokraatliku ühiskonnakorralduse.

Meediamajad on kaotanud globaalsetele võrgustikele oma varasema juhtrolli tõeäris, kontrolli kontakti üle auditooriumiga ning sissetuleku reklaamist. Uueks strateegiaks võiks saada võrgustikulise meediamudeli omaksvõtt ning lugejakeskne ajakirjandus.

Taas hakkab aastaring täis saama ja jällegi on aeg küps põhjalikeks meenutusteks, kokkuvõteteks, spekulatsioonideks ning järeldusteks. 2019. aasta loetumate veebiartiklite seast leiame nii päevakajalisemat kui igavikulisemat, teemadest on lugejaid kõnetanud nii zen, keskkond, alkohol kui viha.

Rahvuslikud rituaalid tähtpäevade ja ühispraktikate kujul on ühelt poolt paratamatud, aga teisalt kogukonna ühtsena defineerimise huvides ka vajalikud.